kõigepealt telefonimyyjad, siis misjonärid

yle-eelmisel nädalal ja enne seda kiusasid mind aeg-ajalt ikka telefonimyyjad. yldiselt yritasid mulle myya raamatuid.

viimane pettis isegi algul ära. kui sulle helistab keegi, kes ytleb, et ta on kirjastusest V ja sina oled parasjagu lõpetanud yhe raamatu korrektuuri (mis sest, et muule kirjastusele, olen ysna mitmele tööd teinud), siis su mõte liigub loomulikult suunas: "appi, jälle tahavad tööd pakkuda!" aga tyhjagi. kysisin täpsustava kysimuse: "sa oled telefonimyyja?" tema vastu: "telefoni? ei." kysisin veel yhe täpsustava kysimuse: "sa ei paku mulle tööd, vaid tahad mulle kaupa myya?" sellest sai ta aru, ja möönis, et tahab raamatuid myya. mina raamatuid tema käest osta ei tahtnud ja nii me leidsimegi teineteisemõistmise.

varem yritas yks telefonimyyja mulle mingit raamatut veel myya, aga ta rääkis oma päheõpitud või pigem pähekulunud juttu sellisel toonil, et ma kysisin tema käest siiras imestuses: "oled sa kindel, et sa oled inimene, mitte masin?" see katkestas tema jutu, mis muidu kostis tõesti sedamoodi, nagu tulnuks ebaprofessionaalsel kombel sisse vuristatud lindilt või syntesaatorist, ja ma veendusin, et tegu oli ikka inimesega. telefonimyyki pole veel täiesti automatiseeritud, hea seegi.

võib-olla on oma osa sellel, et mu taskutelefoni laadija töötas ja ei töötanud vahepeal väga kaootiliselt (ostsin eile uue), aga nyyd pole mõnda aega ykski telefonimyyja umbest kaks nädalat mulle helistand, ilmselt on järg misjonäride käes.

Sampo panga peamaja ees tulid õhtal vastu yhed. kysisid, kas ma tahan tulla sinna ja sinna sel kellaajal, et jumalateenistus (või midagi sarnast). siis ma tundsin huvi, et kes nad siukesed on, kysitlesin neid õpetusliku päritolu koha pealt. vabakogudus. aga ei ole baptistid. ega miski muu meil ylemöödunud aastasaja viimasel kolmandikul levinud õpetus. Ameerikast on tulnud see õpetus. seal aga 1960ndail tuule tiibadesse saanud. ja et olla kõige lähemal metodistidele. mu huvi rauges, andsin visiitkaardi tagasi, ytlesin, et mind nad ära ei pööra. ja et ma olen nad ära määranud.

selle peale paistis veidi solvuvat teine, kes suurema jao aega vait oli old, kui esimene pyydlikult mu kysimustele vastas (ja ära vastas, vähemalt nelja plussi peale viiepalliskaalas!), ja tahtis teada, mis see mulle annab, kui ma nad nyyd ära määranud olen. vastasin, et ma määran ka linde ja autosid.

siis kysis mu käest, kas ma piiblit kunagi lugenud olen. mõtlesin ja meenutasin iseendas, mis tykke ma lugenud olen (kunagi aaaaaastaid ja aaaaaaastaid ja aaaaaastaid tagasi vana testamenti kuni vist kuningate raamatuteni, siis mõned aastad hiljem Luuka evangeeliumi, kunagi juba hilisemal ajal ilmutusraamatut, vist Juuditi raamatut, ilmselt ka mingeid tykke apostlite tegudest, päris viimati paari aasta eest Nikodeemose evangeeliumi, mida kanooniline komplekt ei sisalda, ja kindlasti midagi veel, arvestamata sekundaarseid käsitlusi ja, hm, näiteks vepsakeelset lastepiiblit, mida vepsa keele pärast lugesin; ja siis peaks mul olema riiulis liivikeelne uus testament, antud välja Helsingis kunagi Teise ilmasõja eel või ajal, mida ma ka sirvinud olen), leidsin, et see on ebaoluline, ja ytlesin ausalt, et mul on piiblist ysna ykskõik, et ma olen istunud yhe hoopis teistsuguse usulise yhenduse juhatuses ja et kuni nad minu elu institutsionaalselt segama ei tule, siis olgu aga. ja läksin edasi.

ja siis eile õhtul tuli trollipeatuses ligi yks noor poiss, kes kutsus piiblit lugema. (vist oli "lugema", mitte "uurima". kuigi ma väga kindel pole. hm.) kysisin kohe ära, ega ta mormoon ega jehoovatunnistaja ei ole, kuigi see väliste märkide järgi enam-vähem kindel oli. (yhtedel neist oli ju mingi piibliuurimise tegevusala väga tähtis. või -lugemise.) ei olnud. ytles, et siuke ja siuke vabakogudus. kysisin, kas baptist. tema ytles, et ei ole. ma kysisin: "kindel?" see on muide teine kord paari nädala jooksul, kui ma sellise kysimuse esitan inimesele, kes äsja on oma usulise kuuluvuse mulle teatavaks teinud. ma kahtlustan, et see võib -- vähemalt mõnes kontekstis -- olla ebaviisakas. nojah, aga too vabakogudus oli jälle Ameerikast. Bostoni kandist, rohkem ma teada ei saanud, sest jooksin trolli peale. kogunema pidid nad teises kohas kui need, kelle esindajaid ma Sampo Panga ees nägin, nii et ilmselt mingi teine yhendus. muid märke on ka, et need olid kaks pigem konkureerivat yhendust.

huvitav, mis edasi? tolmuimejamyyjad ukse taga kella andmas?