Lusitanica XIII [Portugali reisikiri]

Tipico
ehk
Pois täältä

Lennujaama saame lennukitaolise trammiga, mis Porto linnas metrood sõidab, poole teed maa peal. Campanha jaamas võtame камера хранения'st omad pakid, 3 euroopa rubla kysib masin pärast viiekohalist koodi, mille järgi meie raudkapi ära tundis.

Järgmise trammipeatuse nimi on Heroísmo. Selle nime andmise võimalikud põhjused panevad mind ikka veel mõtlema ja jäävad hämarapäraseks. Yks kahest keskealisest britist, kes lõpuks meiega sama lennuki peale tulevad, määrab 14punktises plokk-kirjas soome-ugri maailmakongressi kirja järgi ära, kust me tuleme, ja arutab seda teisega. Jube sant, kui su emakeel on yleilmne lingua franca. Ei mingit privaatsust. Meie kyll lobiseme neljakesi ohjeldamatult, ilma et oleks hirmu, et keegi muu aru võiks saada. Ajame omavahelised viimased arved ja rahaasjad joonde ja jutti.

Ja olemegi lennujaama tuttavvõõras hyperreaalsuses. It's just there it's a little different. Näiteks vööd ei kästa turvakontrollis vöölt võtta.

Loeks midagi? Salman Rushdie "Saatanlikke värsse" portugali keeles?

Viimane pooltund, viimased poed. Mõttetud hargmaiste brändide poed, mis on kõikjal yhtmoodi, magusa ja napsi pood, kus vast veerand asju kohalikud, eriti muidugi portveinid. Lehepood, kus myyakse kõiksugu õhtumaa keeltes lehti ja portugalikeelseid raamatuid. Salman Rushdie "Saatanlikke värsse" lennukis lugeda? Portugali keeles? Vist ikka ei viitsi. Mingi raamat, mille pealkirjas on sõna "Graal". Harry Potteri eiteamitmes köide. Ikka portugali keeles. Dostojevskit, tõsi kyll, ei ole, kuigi muudes raamatupoodides ikka oli. Marssalite ega kindralite elulugusid vist ka mitte.

Hiljem saan E käest teada, et ka plaate myyakse sealsamas. Tõsi, kui sealt tulistvalu mööda tuiskasin teist või kolmandat korda -- viimsed meeleheitlikud katsed leida puuduvat kingitust -- ja hetkeks kaalusin lausa ingliskeelse turistiteatmiku ostmist (jätsin mõtte, kui olin jõudnud endalt kysida, mis maa või saare kohta siis yldse; mõttetu), kuulsin kõlaritest pateetiliselt fraseeritud tyypilist sõna "fa-a-a-a-do" (väga, väga tyypiline).

Pietà, aga ilma Ameerika M16 automaatrelvata

Käsitööpood, artesanato. Lävel tervitamas rahvariides naismannekeen, kelle riiete komplektil ega aksessuaaridel hinnasilte pole, ilmselt kuulub ta sisustuse hulka. Tartus Ryytli uulitsa käsitööpoes võib samasuguse mannekeeni vist paljaks osta, aga neid on seal ka mitu. Tikitud kaelusega meeste särk, mis esmapilgul kuigivõrd ei erine Ida-Euroopa omadest, maksab 54 euroopa rubla. Ehtelett -- mõttetud ja pisikesed asjad, ainus ilus ehe maksab 310 rubla. Mõttetult kallid jumalakujud, olematu valik, sealhulgas Pietà, mis mulle meenutab eelkõige Kivastiku "Savonarola tuleriida" Draamateatri lavastust reklaaminud plakatit, millel Malmsteni Kristus-Savonarola vabas käes on Ameerika automaatrelv M16. (Kaunis plakat, kust selle koopiat saada? Ah?) Võtmehoidjad, ilmetud. Mängukaardid nagu igal pool mujal, tarokikaarte pole. Ja siis mitmes suuruses kukkesid nagu Karlssoni lugudes. Ainult et see on Barcelosi kukk.

Jalgpallipood, mõttetu, ei yhtki huvitavat eraldusmärki. Oleks pidand Alfamast sõduripoest seersandiõlakud ikka ostma, ykskõik mis teenistuse omad nad siis olid. Isegi turvameestel on siin õla peal harilikult kaks linnukest, harvem yks või kolm. Politseinikel kipub olema kolm linnukest, millest alumisel täisnurkne jõnks alla, nii et ta M-tähte meenutab.

Asjatundjad: kohalik kultus põhineb ysna lollakal myydil

Leian VH yles. Räägin talle kohaliku butafooria poest, viin ta sinna. Viimases meeleheites räägin talle ära Barcelosi kuke ääretu populaarsuse taga seisva legendi, mille lugesin G-le saanud tassilt (A kinkis vist), enne kui see ära pakiti. Seal oli selges inglise keeles kirjas kultust põhjendav lugu, mille rääkimist ma seni olin vältinud, isegi kui keegi kysis. Aga nyyd siis kukub seegi kell ja ma jutustan, räägin ning pajatan:

Barcelosi linnas kypsetati hulk kypsetisi -- nagu "Imedemaa Alice'i" raamatus, torkas mulle pähe -- ja siis söödi need kõik salaja ära. Yks syyta mees anti vääralt selle eest kohtu alla -- nagu ärtu soldat "Alice'is", eks -- ja mõisteti syydi, kuigi kõik märgid näitasid, et tal syyd teps ei olnud. Mees palus kohtuisandalt veel viimast võimalust ennast syytuks tunnistada. Ja nägi yhte kukke korvis (ma nyyd ei tea, kas see oli sama korv, kus enne hoiti söödud kypsetisi või mitte). Mees ytles: "Kui see kukk kireb, siis ma olen syyta." Kukk kires ja mehel lasti minna.

"See legend on lollakas," arvab VH butafooriapoest kõrvale õlut jooma minnes. Ja tal on õigus, hoolimata kõigist ilmavaatelistest implikatsioonidest, mis loos sees on. Siiski laenas VH mulle paar cruzeiro't, et ma saaksin yhe kuke osta, nii et lind ehk minugi päästaks, vähemalt kingitusepaanikast.

Lennuk nagu maaliini buss ja Säästumarket

Ryanairi lennuki kohtumine rahvahulgaga meenutab kõige rohkem veneaegset maaliini bussi või isegi praegusaegseid Setumaa omi. Pileti peal istekoha numbrisi põle, rahvas istub, kuhu saab, otsib vabu meelepäraseid kohti, räägib omavahel valjusti, sebib ja sagib. Kõik kohad saavad lõpuks täis.

Lennuk hakkab vähehaaval meenutama Säästumarketit, sinises ja kollases teenindajad liiguvad ringi ja jagavad vana ja odava ilmega käru pealt yyratute summade eest odava ja kehva väljanägemisega koledates pakendites asju. VH pistab mulle näpu vahele reklaami, kus on toidupakendite pildid, umbes samasuguse, mida kõik suurjamyyjad meie postkastidesse topivad. Olen nördinud.

Ja loen edasi Gibsoni "Kõiki homse pidusid", mis ysna sobivalt kirjeldab Lucky Dragoni nimelise arvatavasti Singapuri päritolu odavpoodide keti toimimist koostöös sidus- ja partnerfirmadega (nende oma pank, milletaolise 7-Eleven Jaapanis kunagi mullu või tunamullu asutas, kullerteenistus GlobEx, tavaline föderaalne tigupostiteenistus). Ryanair reklaamib rongipileteid. E-st vasakul mängib yks lõngus, Che Guevara pilt desktopil, läpakaga Mah Jonggi.

kirjutatud
Porto ja Stanstedi vahel õhus
lehekuul 10221