veidi naljakas on ennast avastada tegelasena raamatus, mida parasjagu toimetan. kusjuures rekursioon on nii perfektne, et olen tegelane just selle raamatu toimetajana. nagu vanast tuttavast kirjastaja selle raamatu kirjastajana.
see on see, kui tehakse raamat blogi valitud paladest (lisaks igasugu muudest kirjatykkidest, tuleb õigluse huvides märkida). ja tegelane olen õigupoolest selles blogi uuemas tykis, milles autor kogu kirjastamisprotsessist räägib ja mis veel vähemalt sellesse raamatusse ei lähe.
aga kui seda blogisissekannet lugeda blogist raamatusse minevate tykkide toimetamise vahele, siis tekib kyll siuke rekursiivne efekt. ja kui meeleseisund haakub sellega, mida autor pidevalt kirjutab, siis on klapp täielik. nagu oleksingi hakanud elama seda raamatut, mida toimetan. või siis naaberköidet.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar