šariaat, Harms ja mängureeglid

Erik Rand kysib, kes kehtestab mängureegleid. nimetu kommenteerija kordab Hajameelse juures kysimust. kysimus iseenesest on ajatu.

võrdluseks: kes mõtleb välja anekdoote? muidugi on võimalik öelda, et Daniil Harms. ja yhe tuntud anekdoodi kohaselt tegeles selle kysimuse uurimisega ka nõukogude võim GULAGi kaudu naljasõbrast ja -kogujast Stalini juhtimisel (suure juhi panus keeleteadusse on yldteada, tema tööst harrastusfolkloristina loeksin meeleldi, kui keegi viitaks midagi).

tulles tagasi teema juurde, annaksin isand Erik Ranna ajatule kysimusele ka ajatu vastuse. mängureeglid kehtestab mäng ise kõigi oma osalistega. (mulle meeldib hilisema Wittgensteini lähenemine, mida tunnen paraku liiga pealiskaudselt.)

juurdlus võib tuvastada, et Kopenhaageni imaam on mänguosaline (eriti veel ajalehes esinedes), samuti kui Canterbury peapiiskop, kes šariaadiõiguse eestvõitleja maine endale tekitanud on. mänguosaline on ka see, kes yritab mõne tähelepanuahne äärmusryhmituse rolli suurendada, olgugi suurendaja eesmärk stigmatiseerida äärmuslaste usukaaslasi, kes ei pruugi olla nende mõttekaaslased.

mulle käib tihtipeale närvidele, kui mõni kirjutab teistele nina peale oma õigust mitte teada midagi avalikus infoväljas olevat. mängurikkujad! (see oli solvang. võtke isiklikult, kui olete koer, kellel võssa visatud kivi peale tuli tahtmine haukuma hakata.)

yhtlasi kordan yleskutset: aulik isand Aivar Pau, palun saatke Erik Rand ramadaani ajal Mekasse reportaaži tegema. see ei ole nii kaugel, päevituse saab pealekauba (Timur vähemasti sai).

loodetavasti on teinekord mahti kirjutada yles veidi omi ja võõraid mõtteid Canterbury peapiiskopi positiivse õiguspoliitilise programmi kohta, sest selle implikatsioonid ja ekstrapoleerimisvõimalused on tõepoolest amysantsed.