naljad saarlaste yle, Barack Obama ja brasiillased

ehk
rahvuskysimusest, teine osa

lähtuvalt Eurovisiooni lauluvõistlusega seoses yles kerkinud yldisematest probleemidest leiab Hanrahani juures aset taas kord yks keskmisest suuremat sorti sõnasõda aegumatuil teemil. lähtuvalt iseenda eelarvamusist, lisaksin mõne mõtte sinna juurde.

I. nali ja/või sallimatus

erinevate inimeste ja nende kodupaikade kohta käiv huumor või leebe pilge ei pruugi tingimata kaasas käia või tähendada rassismi.

see võib olla ysna tinglik, JUHUL KUI

1. rääkija või kuulaja hindab eelkõige selle juures mängu ilu

JA

2. suudab eristada kunstitõde elutõest ning yht žanrit teisest ehk peab säärast huumorit fiktsiooniks, aga mitte faktitäpseks uudiseks.

ent juhul kui yks tingimus neist kahest jääb täitmata, siis soodustab või toidab säärane huumor ja pilge kardetavasti sallimatust. identiteedinyansside ja inimeste eri ryhmituste vahetegemise juures on sääraste pisikeste harjumusi või suhtumisi kaardistavate või võrdlevate narratiivide olemasolu vältimatu ja kuulub elementaarsete ellujäämisstrateegiate juurde. nojah, isegi erakute kohta räägitakse kõiksugu lugusid, SEST nad on erakud.

yldine seaduspära: sildist või nimest tuletatakse varem või hiljem lugu, mis õigustab silti või nime. asja juurde käivad eelarvamused on fakultatiivsed, kuid paratamatud. tarvikorral võib iga anekdooti või eristamist – keeleteaduslikus või semiootilises mõttes distinktiivne ehk eristuv on "difference that makes a difference" – võtta sallimatuse ilminguna.

analoogia: sansaarast väljumine eeldab valgustatust; selles diskursuses hindan ennast igapäevaste praktikate valguses pigem hinajaana kui mahajaana koolkonda kuulujaks – – ja imetlen jäägitult neid, kes teemantvälgu või mis tahes teed pidi minust siuh ja siuh mööda uhavad.

II. demokraatide presidendikandidaat
Barack Obama
ei ole mustanahaline afroameeriklane

et USA käsiraamatud ytlevad Eesti kohta, et mustanahalisel on Maavallas tõenäoliselt keeruline ja võib-olla valus elada, on

1. yhelt poolt tõsi (oleme kõige valgem ja ses mõttes ilmselt tõesti kõige mahajäänum Euroopa Liidu riik; pigmendipuudus on minu meelest siiralt ilmselge geneetiline puue) ja

2. teiselt poolt tõsine blamage.

tunnistan, et ka mõni minu väljaytlemine n-sõna teemadel võib rassistlikke suhtumisi toita. mis teha? mitte nimetada inimesi rassinime, vaid rahvust või hõimu pidi (ameeriklane, joruba). Barack Obama nimetamine kas või "mustanahaliseks" on tõesti eksitav, sest implitseerib ennast LA või NY slummist ylestöötanut. tegelikkus – nagu mina teada sain Andrei Hvostovi kirjutisest – on polyneeslaste käest röövitud Honolulu ning jaavakeelne suurlinn Jakarta ning ainsa vanemana kesklääne päritolu valge ema (tõenäoliselt WASP). must nahk luo rahvusest eemalolevalt mitmenaisepidajalt. sõnaga: Barack on tõeline ilmahulgus, kes on tõenäoliselt valmis selleks, et tal läheb igapäevaeluks tarvis rohkem kui yhe keele (näiliselt) emakeelse kõneleja tasemel oskamist ning 2–3 väärtussysteemist tavakasutaja tasemel orienteerumist. arvatavasti koos kogu selle pealiskaudsusega: ma ei imestaks, kui ta 1½ korda aastas koliks.

III. kuidas mitte ära tunda
brasiillast, baski ja lätlast
ning neid omavahel segi ajada

ausõna, mina ei läinud Haldja synnipäeval otsekohe ega otseteed vestlema Morteni brasiillasest naisega, kellest ta on kirjutanud nii Sirbis kui ka oma blogis. õigupoolest ei teinud ma seda kogu õhtu jooksul. aga ma ei teadnud ka seda, et ta on brasiillane (ega võtnud tema päritolu teemaks, sest see võinuks olla jutuainenagi solvav ykskõik kellele kohalolijatest, pelgasin). oleks ma tema päritolu teadnud, võinuks ma pärida midagi kandomblee vms brasiilse asja kohta (kuigi ilmselt mitte Embraeri kohta, kellel on lihtsalt kaunis lyhendnimi ja kelle aktsia hinna kohta ma viimase kolme-nelja aasta jooksul midagi teadnud ei ole). tolles ääretult huvitavas riigis on viimasel ajal haridussysteemi ja majanduse kasv (tunamullu 3,7%) olnud ysna märkimisväärne, mistõttu on nad nii Orkutis kui ka Economistis silma paistnud.

muidugi, Leanne sõbrast brasiillase rahvus ei paistnud kah tema silmist. kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin, kas ta võiks olla bask, prantslane või lätlane (kõik ysna tõenäosed võimalused minule tol hetkel kättesaadavate andmete põhjal; kuigi ainuke bask, kellega ma tean ennast kõnelnud olevat, oli oma siniste silmade ja blondide juuste yle uhke ning nimetas neid enda erinevusena prantslastest-hispaanlastest, keda tema kodukandi läheduses elab ja kelle keeli ta oskab).

IV. moraal:
kuidas neegreid, mustanahalisi
ega eestlasi tegelikult olemas pole

ehk siis, rassikysimus on minu meelest lihtsalt pealiskaudne ja loll arusaamine rahvuskysimusest. lollust ega lolle aga ma ei salli ning eelistan neist läbi vaadata (ning seetõttu ei järgne pikemat arutlust lolluse liikidest ega põhjustest, mis oleks igati asjakohane), pealiskaudsuse probleemi seevastu eelistan lihtsalt isiklikel põhjusil eirata. rahvuskysimus iseenesest aga taandub lihtsale tõsiasjale, et ykski inimene ei tunne võõraste hõimude rahvakildude kombeid ega käibetõdesid nii hästi, kui võiks, ja seetõttu levitab tahtsi või tahtmata nende kohta väärarusaamu.

lisa. näiteid võõrastest rahvakildudest

• hiidlased,
• sindhid,
• setud,
• marathid,
• savolased,
• kurdid,
• Siberi tatarlased (tatari keeles: Seber tatarlan),
• Yorkshire'i elanikud ehk jorklased,
• hanid,
• sjællandlased,
• hausad,
• jyydid,
• Kanada mestiitsid.

Loe ka: rahvuskysimusest, esimene osa