rääkides sellest, miks osa maailma rahvaid on pannud alused edukatele põlluharijate kultuuridele ja teised jälle mitte, kysib Jared Diamond "Püssides, pisikutes ja terases", kas kytid-korilased ja algajad maaviljelejad tundsid hästi kõiki kohalikke taimeliike ja nende kasutusvõimalusi või jäi mõne perspektiivika taime eellane neil kahe silma vahele.
selle peale pakub ta välja vastuse ja pajatab õpetliku loo sellest, kuidas angloameeriklased eriti seeni ei tunne ja kuidas seente taimede hulgast välja arvamine seda tendentsi sealsete bioloogide hulgas syvendab:
"Mis puutub esimesse küsimusse, siis uurib rahvaste teadmisi ümbritsevas looduses leiduvate metsikute taimede ja loomade kohta omaette teadusharu, mille nimetus on etnobioloogia. Uurimine on keskendunud eriti just maailma vähestele säilinud rahvastele, kes elatuvad küttimisest ja korilusest ning põlluharimisest ja kelle peatoidus sõltub seniajani loodusest hangitud ja looduslikult toodetud toiduainetest. Üldiselt on uurimused näidanud, et niisugused rahvad on elavad loodusentsüklopeediad, kes teavad oma keeles tuhande või rohkemagi taime- ja loomaliigi nime ning tunnevad põhjalikult nende liikide omadusi, levikut ja kasutusvõimalusi. Et inimesed muutuvad üha enam seotuks ja sõltuvaks kultuurtaimedest ja koduloomadest, kaotavad need traditsioonilised teadmised järk-järgult väärtuse ja lõpuks ununevad; lõpptulemus on moodsa kaubahalli külastaja, kes ei tee vahet loodusliku kõrrelise ja loodusliku kaunviljalise vahel.
Üks tüüpiline näide. Viimase 33 aasta jooksul, mil ma olen teinud Uus-Guineal bioloogilisi uuringuid, olen välitöödel pidevalt viibinud uusguinealaste seltskonnas, kes seniajani tarvitavad laialdaselt looduslikke taimseid ja loomseid saadusi. Ühel päeval olin koos oma foré hõimu kuuluvate kaaslastega džunglis näljas, sest üks teine hõim oli tõkestanud meil tagasitee baaslaagrisse. Üks foré mees naasis suure seljakotitäie metsast leitud seentega ja hakkas neid lõkkel küpsetama. Lõpuks ometi lõunasöök! Ent siis turgatas pähe ebameeldiv mõte: mis siis, kui seened on mürgised?Selgitasin kannatlikult oma kaaslastele: ma olen lugenud, et mõned seened on mürgised, olen kuulnud, et üks Ameerika eriti hea seenetundja suri, sest söögiseeni on mürgistest raske eristada, ja et kuigi me oleme näljased, ei tasuks siiski riskida. Seepeale said mu kaaslased vihaseks, käskisid mul suu pidada ja kuulata, kuni nad mulle mõned asjad selgeks teevad. Olin ma ju neid aastate viisi küsitlenud sadade puu- ja linnunimede kohta ja miks ma siis nüüd neid solvan, arvates, et nad ei tunne seeni? Ainult ameeriklased võivad olla nii rumalad, et söögi- ja mürgiseened segi ajavad. Edasi pidasid nad mulle terve loengu 29 erinevat liiki söögiseente kohta, öeldes foré hõimu keeles iga seene nime ja koha, kust seda seent metsas otsida. Nende korjatud seen olevat tánti, ta kasvab puudel, on väga maitsev ja täiesti söödav.
Jared Diamond.
Püssid, pisikud ja teras. Inimühiskondade erinevad saatused
Inglise keelest tõlkinud Ann Kivikangur
Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002
lk 145-146
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar