ära plõksi niisama, ei relva ega sõnaga

yks mõistlik jutt isand Hvostovi sulest. ja sellest omakorda yks lõik:

Ma ei ütle, et meil siin peavad kõik suu kinni hoidma. Ei pea. Aga enne kui midagi ütled, loe mõttes kümneni, ja kaalu selle ajal, kas ütlusel on katet. Mõeldes taas minu tormakale kunagisele kolleegile, kes võib-olla ongi vahepeal püssi hankinud, tahan meenutada Eesti reservohvitseride kursusel sugereeritud hoiakut: relvaga ei mängita ega plõksita tühja – võtsid kaitseriivi maha, siis tulista. Kui palju on meil kõik need aastad plõksitud, kuidas on verbaalselt agressiooni harrastatud…, milliseid kangelaslikke poose on selle käigus võetud.

nojah, tuletab meelde "Hundilõksu" ehk sygisest Kaitseliidu kontrollõppust, kus korra kõige kriitilisemas olukorras kippusingi plõksima, kaitseriiv peale, kaitseriiv maha.

olukord siuke: olen ryhmaylema paariline, käin tema sabas ja vahel temast mõned sammud ees oma ryhmast yles pandud vahiposte pidi. rahvast oli vähe, poste ei saanud korralikult vahetada, sestap suht magamajäämiseni. (Metskaplan kirjeldas kuskil oma blogi sygavustes kogemust, kuidas ta ka öösel poole kõndimise pealt magama jäi ja edasi kõndis, kuni mõni takistus ette tuli; mul juhtus kah midagi sarnast.)

ega midagi huvitavat ei juhtunudki peale yhe asja. läksime mööda metsaäärt oma posti poole, kus vahtis yks tõsiselt hea täpsuskytt oma paarimehega. enne olime sinna läinud teed mööda, nyyd siis mööda sihi äärt. läheme, kuni tulistatakse sihtkoha poolt. mitu korda tulistavad, kaks tykki. oma 50 meetrit on ikka vahet. muidugi satun okste peale, mis jalge all murdudes väga kõvasti krabisevad. nigu elevant portselanipoes.

olgu. pikali. võtan kaitseriivi maha, panen kaitseriivi peale. hyyame summutatud häälel märgusõnu. ilmselt tulnuks kõvemini karjuda, et kuuldaks. vaikus. kaitseriiv maha, kaitseriiv peale. ootame. kaitseriiv maha, kaitseriiv peale. lõpuks läheme ikka sinna kohale ja veendume, et on ikka omad mehed, oma valvepost. teisel pool sihti olid käinud ka vastase luurajad, saame teada.

ega mul selle õppuse ajal teist võimalust kellegi pihta tuld anda ei tulnudki. (ei kurda kah.) ei midagi erakordset, a muidu ikka ysna hariv: parasjagu mõtlemisainet, mida teha ei maksaks ega tohiks ja millal maksab tuld anda ja millal mitte. ja see plõksimine, muidugi. maha, peale.