Olin sellegi poolest teistest erinev, et see polnud mõni kaunis ja auväärne daam, kes mu südames esimese armastuse leegi süütas, vaid noor tütarlaps, keda ainult paar korda olin juhuslikult näinud. Ma ei teadnud isegi ta nime, seda kelleltki küsida ma ei julgenud. Aga oma unistustes ristisin ta Melisendeks. (Kuidas tulin just sellele nimele?) Kui mul oleksid olnud mu isa vaimu­anded, oleksin talle luuletanud tuliseid armastuslaule. Nüüd leppisin ainult sellega, et kirjutasin ta nime igale poole. Veel praegugi peaks mitmel pool Ateena hertsogi lossi müüridel see nimi seisma ja ma naeratan endamisi sellele mõeldes, kuidas lugejad asjatult püüavad mõista­tada, kes see ihaldatud daam võis olla.
Kirjutasin ta nime ühel õhtul Phaleroni rannas liivale, kui ma istusin seal oma sõbra Mikaeliga.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1962
ptk I 2, lk 21

(pildil Sarah Bernhardt
kehastamas Tripoli printsessi Mélisande'i
Edmond Rostandi näidendis
"La Princesse Lointaine".
Georges Jules Victor Clairini maal
aastast 1895)

pooled taksod on maagilised illusioonid!

ööuudiseid tootmisjääkide optimaalse ärakasutamise toimkonnalt (TJOÄKT).

POMMUUDIS: pooled taksod on maagilised illusioonid!

iga teine taksojuht petab klienti maagilise illusiooniga. mõnel taksojuhist kogenum suli, kellel yldse autot pole, paneb kliendi ette kujutama, et sõidab taksoga, kuigi tegelikkuses peab pettuse ohver kõndima jala, sõitma jalgratta pakiraamil või lausa suli rikšat lykkama. autosõiduga võrreldes suuremat ajakulu põhjendab osav pettur illusoorse ummikuga, nõudes mõistagi justkui ummikus seistud aja eest ajatariifile vastavalt tasu.

Enn Pant, inimene ja kruiisilaev

rahandusministeeriumi endise kantsleri suurim unistus on saada maailma suurimaks kruiisilaevaks. Pant on juba konsulteerinud suuremate Fjodor Bermani juhitud laevaehitaja BLRT, Stockholmi ylikooli ning TTY tehisintellektiasjatundjate ja rahvusvaheliste eksperimentaalmeditsiini arendajatega ning teatas täna esialgsetest kokkulepetest. Kava kohaselt kantakse Enn Pandi teadvus tema surma hetkel yle ehitatavale hiigellaevale. Pant loodab kliente teenindada vähemalt yhe aastatuhande, kinnitades, et on juba asutanud rahastu, et katta sedavõrd pika kasutusvälba puhul paratamatult suuri kindlustus- ja remondikulusid.

töösead streigivad

töösigade ametiyhing kuulutas välja kahetunnise hoiatusstreigi, nõudes inimlikumaid tingimusi ja paremat sööta. ametiyhing viitas tööhobuste paremale kohtlemisele. samas möönis töösigade ametiyhingu juht , et tööhobuste parem kohtlemine võib olla tingitud edukamast suhtekorraldustööst ning säravate indiviidide tegevuse paremast kajastamisest meedias. "otsustajad võiksid rohkem mõelda võrdsete võimaluste peale," sedastas ta, "eriti kui tegu on pudulojustega."

mis on Madis Malga auaste? riigikaitsepäev reedel Tartu Raekoja platsis

Eesti NATO Ühing esitleb:
riigikaitsepäev Tartus
reedel, 28. septembril
algusega kell 13.30 Raekoja platsil

Seminar-debatt „Muutuv Venemaa ja sellest tulenevad väljakutsed Eesti julgeolekupoliitikale”

Esinevad:
* kindralmajor Ants Laaneots,
* endine kaitseminister Jürgen Ligi
* Riigikogu liige Marko Mihkelson

Kohal on ja esinevad sõjaväe koolid ja organisatsioonid.
Jagatakse sõdurisuppi ja jagatakse A. Le Coqi limonaadi
Sõidavad trikijalgratturid
Jagatakse auhindu
Üritust juhib Madis Malk
Õhtu lõpetab Chalice

Üritus algab kell 13.30 suures telgis ja programm kestab kella 19ni.

Programmis leiavad kõik vanusegrupid huvitavat.

Vaata ka plakatit.

Parimate tervitustega,

Eesti NATO Ühing
www.eata.ee
6 949 333
eata@eata.ee

inimesed, rääkige yksteisega: Tartu rahvamuusikapäev ja Viljandi lõikuspidu yhel päeval?

rahvamuusikapäev ja lõikuspidu ähvardavad tulla yhel ja samal kuupäeval.
jama. avastasin, kui folkkalendrisse yles panin.

(tegelikult peaks seda kohta tunduvalt paremini pidama, näiteks yks venelaste kontsert, mis täna oli, jäi mul hoopis reklaamimata. ja Uue Maailma tänavafestivali tantsuklubi kohta oli mul aimdus, millal ta on, aga täpsemalt järgi ei uurind.)

lõikuspidu tuleb ysna kindlasti tollel kenal kolletamispäevaeelsel nädalavahetusel, 12.–13. porikuud. pärimusmuusika keskus on selle juba kenakesti välja reklaaminud.
rahvamuusikapäeva parasjagu korraldatakse, sain teada Sinimaniseele listi kaudu, kus esinemist kokku lepitakse.

mõlemal yritusel on omad eelised, lõikuspidu on tänavu näiteks ilma võimenduseta, mis on ju ometigi tore. rahvamuusikapäev on tore rahva poolest, kes sinna tulevad. reklaamitud laulutuba tähendab, et kogu Tartu pealt ja laiemaltki rahvas istub ringi ja siis lauldakse vaheldumisi igasugu regilaule, mida rahvas oskab. ja pärast saab tantsida, poole ööni vähemasti.

põhiline häda on see, et lõhestab võimalikku publikut. yhest kyljest mahub Tartusse rohkem rahvast Veski villasse, aga teisest kyljest on karta, et on vähem tantsijaid-lauljaid. Uue Maailma tänavafestivalil yleeile just tundsin, kuidas on tantsida ainsa paarina ja pillimehe järgi, kellele väärilist austust osaks ei lange. mitte et asjad kardetavasti sama hullud oleksid – lihtsalt Viljandi rahvast ei tule Tartusse siis, karta on, et osa Tartu kohalikke ja näiteks Tallinna rahvast läheb Viljandisse, aga pärimusmuusika keskuse inimesed on jälle kurvad, et nii vähe publikut tuli. ja võib olla pisike probleem tantsuks mängijate moosekantidega: äkist väsivad rutem ära kui muidu.

mida teha?

lihtne. kui rahvamuusikapäeva ei lykata edasi, siis:
* kallis lugeja, kes sa tantsuklubi tavalisi tantse tantsida tahad või regilaule ise eest või kaasa laulda, tule Tartusse rahvamuusikapäevale;
* kallis lugeja, kes sa kontserte kuulata ja muusikalist elamust vaikselt nautida tahad ja väljamaiseid helisid kuulda, mine Viljandisse.

aga yldiselt: inimesed, andke oma plaanidest kauem aega ette teada. siis sellist jama ei ole.

libaseid uudiseid, ka mulluseid

Mäevana: euro tuleb siis, kui on syndinud kahepäine vasikas
TAUST: Mäevana oli see tegelane, kes ristisõdade ajal assassiinide väeosad kokku ajas ja neid hašišiga motiveeris; teda olla kinnitamata andmeil nähtud kodumäesydames ka keiser Friedrichi seltskonnas

Venemaa tahab Eestile toro teha
TAUST: IRLi vasallid justkui nõustusid Nord Streamile uurimisloa andma
KOMMENTAAR
A: ainult et vaesest Laarist ei hoolita
B: temast hoolib siiski yks vanatädi, Otto Tiefi tytar

Lihasööja server myygil Selveris
TSITAAT: "söötke talle kärbseid," ytles myygiesindaja

HSaEnQrPlJ

kõige parem oli ikka anarhismus

kogunesid Uue Maailma uulitsas yhe aguli mehed viina võtma. kunagi viiekymnendatel. seltsis olid

* endine punaväelane. päritolult tööline, syndinud napilt 19. aastasaja lõpus, täiskasvanuks saanud tsaariaja viimase hingetõmbe ajal. mõistagi vasakpoolne. suur mees, kaks meetrit täis, ja lai ja tugev peale selle. kui tulid segased ajad, läks Venemaale, et elada ikka tööliste riigis. aastal 1920 tuli ikka tagasi Eesti Vabariiki.
* yks Rebase pataljoni mees ja
* paar laskurkorpuse meest.

vat selline seltskond võttis koos viina. joodi ära pool liitrit viina, liiter viina. kyllap muu jutu seas, põrutab Rebase pataljoni mees rusikaga lauale ja ytleb: "ykskord saab Eesti jälle vabaks!"

laskurkorpuse mehed ei ytle midagi, irvitavad ainult.

ja siis endise punaväelase, suure ja laia mehe palgele ilmub pisar ja ta ytleb leebel moel ja vaiksel häälel: "aga kõige parem oli ikka anarhismus..."

Klõšeiko Jaan eile rääkis,
vead on minu omad,
kes juures oli
või muidu kuulnud on,
parandagu.

Paul-Eerik: ükskord ennemuiste

ükskord ennemuiste
käisid koerakoonlased ringi
ja õgisid kõik mürgised laibad
ükskord ennemuiste
kaugel meretagusel maal
elas kartmatu rüütel
ükskord ennemuiste
laitmatu printsess
ja puhta kristallmäe otsas
lõigati lõhki hundi kõht
ja vanaema ja punamütsike
ja seitse kitsetalle ja kolm
põrsakest tulid välja
ja kui nad pole veel ära elanud
siis nad surevad tänase päevani
ükskord ennemuiste
ükskord ennemuiste
muistemuistemuiste
enneennemuiste

(koori eitederühm
Paul-Eerik Rummo
"Pseudopuses"
1968)

kuidas ma "Marsi kroonikatega" alt läksin ja sain muud, kui tahtsin

niisiis, käisin mina ausa ja korraliku sõltlasena Rahva Raamatu poes, kus kuulu järgi olevat kolme kihelkonna parim valik barbarikeelseid raamatuid. seal ma lõksu jäängi. ostan peale "Fight Clubi" originaali ja Shakespeare'i yhte köitesse koondatud teostekogu (niukesed asjad peavad ju ometi yhel haritud inimesel kodus olema) veel paar lapsepõlvelemmikut ulmekirjanduse hulgast. yks on kõigile teada ja tuntud "Hea uue ilma" originaal, teine Ray Bradbury "Marsi kroonikad".

"Marsi kroonikate" tõlkest meeldis mulle esimesel lugemisel aastaid ja aastaid tagasi kõige rohkem novembrisse 2005 dateeritud "Usher II", mispeale ma Poe'd ennast lugema hakkasin. ja noh, eks need "Marsi kroonikad" tervenisti on kah rohkem novellide ja vinjettide kogu kui romaan. ja siis, paar nädalat pärast toda käiku raamatupoes võtan ma ostetud eksemplari lahti ja hakkan sealt uue Usheri maja lugu otsima. mälu järgi, kus ta umbes olla võiks, proportsioone ja struktuuri ju ometigi mäletan. leian kõiksugu muud punktid, mille järgi Bradbury Marsi ajaloos orienteeruda. loen korralikult yle kolmanda ekspeditsiooni ja teise ekspeditsiooni loo kõigi nende nakkavate ja telepaatiliste psyhhooside ja hallutsinatsioonidega ("Inimesed Maalt", august 1999 & "Kolmas Ekspeditsioon", aprill 2000), nämm. loen radiogrammi "AUSTRALIAN CONTINENT ATOMIZED" jne ("Vaatlejad", november 2005), minu maitsele veidi pateetilist "Miljoniaastast piknikku" (oktoober 2026). aga Usheri maja pole mitte kuskil. kummaline.

see-eest on kuskil juttu kerakujulisest Kristusest, kerakujulisest seepärast, et igal rahval on oma näoga jumalad (kas oli Aristu see, kes arvas, et hobustel on hipomorfsed jumalad?). aga lõppeks tulevat neile seletada, et tegelikult pole vahet, mis kujul jumalapoega näidatakse, ta võtab ikkagi anuma kuju. lugu oli "The Fire Balloons" (november 2002). lugesin loo läbi ja yldse ei tulnud tuttav ette. või noh, mõni tykk tuli tuttav ette, ilmselt motiivikaupa ja ilmselgelt petlikult. ei suutnud ma ennast veenda, et oleksin midagi sarnast lugenud. ja et oleks yldse olnud teine rass marslasi, pealegi selliseid, kes oleks sublimeerunud (tarvitan mõistet nagu Banks oma Kultuuri-sarja hilisemates tykkides, vt "Look to Windward" ja "Excession") – ei, seda pole kyll enne olnud.

siis tekkis mul teooria. nimelt on "Usher II" kogu "Marsi kroonikate" taustal ysna autonoomne. kui teda omal ajal lugesin, ei leidnud – nagu ma mäletan – lõpuni veenvat põhjust, miks see lugu peaks Marsil aset leidma. see lugu yksi sobib kenasti sisse juhatama Bradbury kuulsat romaani "451° Fahrenheiti", kuigi on romaanist vast poeetilisem, "Usher II" hallus on hallituse-, mitte khakikarva nagu "451°" oma. ja mul oli tunne, et olin "Usher II" korra originaalis lugenud, ja mõnest Bradbury novellikogust. (praegu kontrollin: ongi novellina varem ilmunud väljaspool "Marsi kroonikaid" mingis mulle tundmatus ajakirjas, aga see yksi ei tähenda midagi, pealiskaudsel vaatlusel on vaid mõni yksik tykk "Kroonikaid" esimest korda trykivalgust näind romaani sisse traageldatuna, enamik neid on varem ja mujal ilmunud. seegi tunne võib niisiis olla petlik.)

mõnede nõukogudeaegsete paranoiade pärijana – me ju teame, mida kõike on tehtud "Meistri ja Margaritaga", ja mitte ainult nendega – arvasin siis seda, et "Tulest õhupallid" olid nõukogude tsensuurile liiga suur tykk alla kugistada, mispeale nad selle välja sylgasid ja tõlkija või toimetaja või keegi nutikas võttis lihtsalt "Usher II" enam-vähem sama koha peale, et maht ja struktuur klapiks, ja võttis lambist aasta ja kuu. pole kyll päris seesama, aga tore tykk ja puha. ja täitsa kaval trikk peale selle. mul oli lausa hea meel, sest hindan Poe'd vast rohkem kui katoliku teoloogiat, siiski. ja stiilile-tekstuurile panustavat pastišši rohkem kui teoreetilist arutelu. (no vähemalt teatud kellaaegadel, ilmselt neilsamadel, kui satun raamatuid lugema.)

mõni päev hiljem aga vaatasin Vikipeediast järgi ja sain hoopis teise ning tõepärase seletuse: nimelt ongi "Marsi kroonikaid" kolm erisugust väljaannet: ameerika, briti ja hispaania. ameerika oli esimene, mis välja tuli, ja seal olid "Tulest õhupallid" kõige oma Ohio tulevärgi ja Ühendriikide katoliku kiriku ja yldse sealse religioonidiskursusega, nii et igasuguse kreatsionismikisma kõrvale praegugi tore ja hariv lugeda. briti saarte jaoks aga võttis Bradbury selle novelli sealt välja, kuigi see oli väga Marsi-spetsiifiline, ja asendas selle kirjanduslikuma looga, mis puudutab Euroopat rohkem, olgugi et ameeriklasest kirjamehe töödele viidates.

(ja no muidugi, et Poe ameeriklane oli, teeb kogu operatsiooni veel eriti peeneks. ma ei hakka nyyd pikemalt mõtlema selle peale, et Euroopasse tõi Edgar Allanit prantsuse poeet Baudelaire, kes Poe'd tõlkis ja, nagu keski kuskil väitis, tegi ta prantsuskeelsena paremaks kui ta ingliskeelsena oli, sest Baudelaire'il polnud siiski perfektset inglise keele tunnetust ja seega luges stiilivead ja kohmakused veel eriti elegantseteks saltodeks ja pani nad sellistena prantsuse keeles kirja. ega ma ei usu "stiilivea" mõistet yleyldse kah, aga see lugu on lihtsalt huvitav teada.)

ja mul on siis nyyd originaalis ameeriklaste jaoks tehtud väljaanne ja vanemast ajast eestikeelne tõlge, mis on brittide väljaandest tõlgitud. sain muidugi veel teada, et hispaaniakeelses väljaandes on Jorge Luis Borges kogu loole proloogi kirjutanud. taga targemaks, hakka või hispaaniakeelseid kadetsema.

PS. nyyd löön kaardid veel kord segi. lugesin Vikipeedia artikli asjassepuutuvat lõiku yle. nean oma kirjaoskamatust. kõik oli vastupidi. ameeriklased said Usheri maja ja inglased said katoliku misjonärid Marsil. (nii et pool seda kena arutluskäiku ylaltpoolt lendas vasta taevast nagu needsamad õhupallid. sa veriste hurm kyll.) mul on briti väljaanne ameerika pealkirjaga originaalis ja ameerika väljaandest tõlgitud "Mirabilia" raamat. vat sulle pirukat. hakka veel ööse midagi kirjutama.

PPS. nyyd kogu sellele postitusele linke lisades leian veel faktivigu, aga need on tuvastatavad lingitud materjalidesse syvenedes või parema õnnega isegi neid diagonaalis lugedes. ja mis veel: aastal 2005 on tehtud "Marsi kroonikatest" uus väljaanne, kus on sees peaaegu teist samapalju vahepealseid Bradbury Marsi-lugusid.

Pikse palve

Võta, Pikken, härja anname palvusen kate sarve kaan ning nelja sõra kaan, künni pärast, külvi pärast, õle vask, tera vask. Tõuka mujale musta pilve, suure soo, kõrgen kõnnu, laja laane pääle. Simase ilm, mesiõhk meile kündjale, külvajale. Püha Pikken, hoia meie põldu, hüva õle annan ning hüva pää otsan ning hüva terri sisen.

piksepapp suurel ristipäeval
(kahtlustan, et Laugaste dešifreering;
leidsin viiteta ymberkirjutuse yhelt vanalt paberilt;
võib-olla otsin kunagi Kaalepi variandi, mida Tormis tarvitab)

nõianeitsi

Sääl kus laine tasakesi
kohab rannal rahuta
ja kuuvalgus igaveste
paistab öösel yle maa
Sääl kus roosipõõsa vilus
puhkab laisalt mustlane
nõianeitsi noor ja ilus
kingiks sain talt sõrmuse

Võta ytles suud mul andes
armas kallis peiuke
seda armupanti kandes
saad sa suure võimuse
Raha rikkust ta ei anna
au ei kuulsust nime ka
yle lainte sind ei kanna
sõjas sind ei kaitse ta

Ei ta anna sulle võitu
kui sind ryndab vaenlane
ega tee ka sulle sõitu
kylmast põhjast lõunasse
Aga kui kord kurval tunnil
tunned et oled yksinda
siis sind kavaluse sunnil
suudleb neiu armuga

nojah. siin on ta muidugi kah olemas.

nagu kaikaga vasta pead

sain, kui lugesin veli Aare Pilve kirjutatud luuletust, mille Ekspress ära trykkis.

rebimine tööpuuduse vältimiseks

ajalehe toimetus, kell kolmveerand seitse õhtul

A: rohkem tööd ei olegi?
B: kuulge, meil hakkab leht valmis saama? ma alles ju tulin.
C: mul on veel tööd.
A: sa mulle midagi anda ei taha?
B: aga anna mulle midagi! ma võin faili koopia peal teha.
C: võta siis see.
A: ja mulle ei jäägi enam midagi?
B: sa pead ise agressiivsem olema.

Viru tänava plahvatuse põhjustas põrgu

Põrgutuli! Kahetsege pattu, õnnetud!

"Tehniline õnnetus," kommenteeris Põrgu pressiesindaja napisõnaliselt. Keskpäeval võis Viru tänaval näha Põrgu logoga tunkedes väävlihaisulisi töökuradeid.
"Viimnepäev on ligi! Kahetsege pattu!" kommenteeris tundmatuks jääda sooviv tänavajutlustaja.

makro- ja mikromajandus

yks ytleb:
Iirimaa inflatsioon oli 10,1%
teine kurvastab:
järgmisel aastal on õlu kymnendiku võrra kallim :(

enne õhtut on kõik saladused teada

See juhtus siis, kui see kuningas, kõige edevam kõikidest valitsejatest maa peal, oli otsustanud püstitada palee, mis pidi kõik teised paleed maailmas varju jätma, ning kutsus selleks Hispaaniasse ainsa mehe kõikidest meestest, kes seda tahtmist teoks teha oskas, – kuulsa Gob-an-Saori.

Teades kuningaid ja nende sepitsusi, oleks Gobi naine parema meelega näinud, et mees sinna ei lähe. Aga Gob, niisugusest aust meelitatud ja uhkust täis, ei lasknud ennast tagasi hoida. Siis ütles naine talle:

„Kui sa just pead minema, palun ma sind, võta kuulda üht nõuannet: kui sa tähtsa isanda õukonda jõuad, loo kohe head suhted naistega, kes seal elavad, kuni köögitüdrukuni välja, ja sa hakkad sageli saama kasulikke teateid; sest kui sa tead, mida mõtleb köögitüdruk, on sulle ka selge, mida mõtleb tema isand. Öösiti räägib kuningas oma saladustest kuningannale, hommikul räägib kuninganna neist oma kammerneitsile, too kannab need aega viitmata koka kõrvu, ja enne kui õhtu kätte jõuab, on kõik suured saladused teada igale naisele terve miili kaugusel lossist.“

Torupill, haldjad ja hiiglased
Iiri rahvajutte
Tiritamm
Tallinn 2007
"Gobi naine", lk 46

põrgutuli Viru väravas

yks kuuleb: Viru väravate juures käis sillutisekivide vahelt leek välja. Eesti Gaas ytleb, et ei ole gaasitrass. uuritakse, misasi see oli. lõhkekeha ka ei old.

teine seletab: see on põrgutuli, mille sees vana Pontus de la Gardie hing leegitseb! igatseb De la Gardie kaubamaja alla neelata.

kuidas lennukiga puid langetada

nägin jaburat und.

sõitsin kuhugi, ilmselt Frangistani ehk Lääne-Euroopasse. olin juba lennuki peal, kui nägin, et meie lennuki kõrval on teine samasugune. firma oli tundmatu, kaks frangikeelset nime, mille vahel oli &. väikeste tähtedega kirjutatud, mingis äradisainitud plokk-kirjas, millel teravaid servi oli. värvid olid sinine ja valge, kusjuures sinine oli alumine kaks kolmandikku, selle peal oli valgelt see nimi, ylemine pool oli valge.

sain aru, et mul on tollest teisest lennukist midagi vaja. mõtsin, et jooksen ja käin seal teises korra ära, ehk veel jõuab. aga ei jõudnud, tegin ukse lahti ja seal oli õhk, mida mööda lennuk sõitis. seda mööda ikka ei jookse, sain aru.

no läksin siis tagasi oma koha peale. lennuk oli yldiselt tyhi nagu Tartu buss varajastel hommikutundidel või nädala sees, igatahes siis, kui pole myriaadi tudengeid, kes sinna tahvad sõita. istusin taga vasakul. minu päralt oli terve lennuki istmerida ja minu ja eespoolsemate vahel oli paar täitsa vaba ja tyhja rida (igatahes olid mu vanemad kuskil kaugemal ees).

mõne aja pärast kuulsin, et keegi ytleb, et sooja on ainult 10½ kraadi ja et kõva tuul on. lennukis sees. tuli välja, et olin ukse lahti jätt. läksin ja panin kinni. ja magasin edasi, või vähemalt tegin nägu, et magasin, nii et keegi aru ei saaks. keegi tuligi ukse juurde, aga uks oli kinni.

mõni aeg hiljem olin kuidagi sattunud lennuki saba kylge, millest hoidsin kätega kinni. ei tea miks, kyllap vabatahtlikult või niisama. ja mu ema omakorda minu jalast. kummalisel kombel ei olnud seda tunda. pärast leidis ta mingi mugavama asendi, aga väljas tuule käes olime ikkagi. kuskil Eesti kohal, all olid metsad. kuigi kõrgel me ei olnud, sest puid oli näha, ja siis yhte teed metsa vahel, tee peal omakorda automaadi- või kuulipildujatuld. tõenäolisemalt kuulipilduja, sest valang oli pikk. ilmselt ei olnud meie pihta sihitud, sest leek oli horisontaalne ja kaugel.

ja siis võttis lennuk, ilmselt selleks, et inimestel midagi aknast vaadata oleks, kursi allapoole. olime jõe kohal ja vaade oli tõepoolest kena. lendasime umbes 10 meetri kõrgusel, jõgi oli lai ja mõlemal pool teda mets. ja siis sai jõgi otsa ja lendasime puude latvade vahelt.

mõni koht oli kyll kitsas ja siis pööras lennuk ennast diagonaali ja tegi muid trikke. korra nägin, kuidas parem tiib yhe suure männi tyve kriimustas. mitu korda oli tunne, et nyyd võtab kyll tiivaga puu maha. võib-olla võttiski, ega ma kõrvale ei vaadanud, pigem ikka ette.

kõike seda jätkus seni, kuni jõudsime yhe teeristini metsa sees, mille politsei oli kinni pannud. seal jäi lennuk seisma ja rahvas tuli maha. sealt edasi oli koht, kus ma olin seda kuulipildujavalangu leeki näinud. tee oli lai, oma kuuerealine. ristuv tee samamoodi. korralikult asfalteeritud ja puha. ymber ikka kõrge mets, oma 100aastane ikka. ja siis oli tee peal hulk autosid ja kenake rahvahulk. politseiauto või paar oli risti ees, et edasi sõita ei saaks, politseinikke kah. ja umbes poole tee peal ees oli sinine politseilint, see kilest. teadsin, et see oli Soomaa. Kilingi-Nõmme polnud kuigi kaugel.

siis oli seal veel yks allohvitser, vist Kuperjanovi pataljonist. suvises lyhikesevarrukalise särgiga igapäevavormis (mitte laigulises, vaid selles, mida paraadil kantakse: suvine tavavorm 1), aga tal ei olnud õla peal auastmetähist, vaid millegipärast varruka kyljes nagu ameeriklastel. pulk ja selle kohal kaks linnukest. nigu oleks kapralveebel (aga see on ju ometi absurd). jäin mõtlema, mida see tähendab, arvasin, et võiks olla staabiveebel (kuigi rohkem meenutab vist tegelikult ylemveebli õlakut). päriselt olemasolevatest meenutab USA staff sergeant'i õlakut, mis vastab põhimõtteliselt meie seersandile (OR-6). ja tegelikult ka VG tarvitab samasugust auastmetähist, aga ma ei tea, mida ta tähendab. kyllap mõnda seersanti.

meie vaatasime kogu seda rahvakogunemist kahekesi pealt, mõlemad jalgrataste seljas. "ma tean seda kohta kyll," ytles pika habemega Lodjakoja Kalle, tema oli ainus tuttav inime sealkandis, oli kah lennuki peal old. "siin sai yks meie med-jao mees surma." (ja ma siiamaani kahtlen, kas see oli tema kogemus Läänemaa Vabatahtlikust Jäägerkompaniist või Kuperjanovi pataljonist, kyllap ikka Kupist, kus ta tegelikult teeninud pole.)

tegelikult oli asi selles, et need metsad olid täid narkotalusid, seletas keegi teine või seletasin ise, kurjategijate pesasid, ja nyyd oli käimas mingi lahing narkoinimeste ja politsei vahel.

aga kummalisel kombel olime kahe silma vahele jätnud, kuhu meie lennuk sai. sõitsime jalgratastega paremale, sealt tuli meile vastu jalgratta seljas Ringo Ringvee. rahulikult, nigu läheks poodi piima järele. (võis muidugi olla ka see ERMi valvur, kes mul Ringveega segi läks yksvahe.) järeldasin, et Anne Türnpu suvekodu on lähedal. läksime siis vasemale. seal oli koguni kaks parklat, siukest hiigelsuurt. mõlema parkla peal oli lennuk, needsamad kaks. rahvas läks yhe pealt teise peale. pagasit sai kah vedada. Kalle jättis oma jalgratta minu kätte, et minna yhe lennuki peale ja omad asjad sealt kokku korjata.

mis edasi sai, ei oska ma öelda. igatahes tahtsin välja selgitada, kumma lennukiga edasi saab.

emotsionaalne intelligentsus kui uus freudism

sattusin lugema Jüri Alliku kirjatykki Daniel Golemani "Emotsionaalsest intelligentsusest" ja selle tagamaadest. Järgmist lõiku lugedes

Kogu raamatus kasutab Goleman tegelikult vaid ühte ja sama võtet: järjekordne ajalehe politseinurgast võetud sündmus on saanud endale ammendava seletuse, juhul kui õnnestub kokku seada muinasjutt, milles lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi asemel on tegelasteks mandeltuum, ajukoor, adrenaliin või enkefaliin.

tuli mulle pähe mõte, et omal kombel on emotsionaalsuse intelligentsuse ylemlaul nigu uus freudism. miks ma nii arvan?

Fröidi kuulus kresla
(Konstantin Binderi pilt)

esiteks, freudismi tunnen ma põhiliselt Jüri Alliku järelsõna kaudu Sigmund Freudi raamatule "Inimhinge anatoomiast". õigupoolest võtab too järelsõna köites peaaegu samapalju lehekylgi kui Freudi tekst ja õigupoolest ma Freudi teksti ei lugenudki, sest freudism on mulle oma tavalistes ilmumiskujudes ausalt öeldes ebasympaatne, kuid Jüri Allik on ontliku teadlasena mulle alati hea mulje jätnud. liigne on vist öelda, et ma Golemani lugenud pole, see peaks iseenestmõistetav olema.

(õige kyll, Manfred Kets de Vriesi "Liidrit sohval" lugedes sain aimu, et psyhhoanalyysi on uuemal ajal kliinilise psyhholoogiaga ristatud ja tänapäeval on olemas kõvema teadusliku põhjaga psyhhoanalyysi vorme kui Freudi enda ajal. ja kas Freud mitte ei and kuskil igayhele voli psyhhoanalyysi teha?)

aga loen yles need yhised jooned EQ-teooria ja freudismi vahel, mida näen ja paugupealt nimetada mõistan:

* ebakindel põhi: Freudi juhtumeid, mille põhjal ta omad raamatud kokku kirjutas, luges Allik usaldusväärseid allikaid pidi kokku nii vähe, et neid saab kahe käe sõrmedel ja yhe jala varvastel yles lugeda. need on need patsiendid, keda Freud ise ravis. ammusurnud maailmakunsti ja -ajaloo suurkujude psyhhoanalyys on ju tegelikult samasugune literatuur, nagu ylaltsiteeritud lõigus kirjeldatu.

* kirjutavad turu jaoks: Goleman kirjutab põhiliselt turule, kus suurem hulk lugejaid ei tea neuroteadusest ega akadeemilisest psyhholoogiast suurt midagi, nii et neid on kerge lollitada. psyhhoanalyysi suurimad pooldajad elavat kah Ameerika ylikoolides mitte psyhholoogia ega arstiteadusega, vaid pigem inglise kirjandusega tegelevates allyksustes.

* profid ei toeta ja autor on nii edukas suli, et lust vaadata: vt Allikut ja tema viiteaparatuuri. kuid samas on Freud "20. aastasaja mõjukaim sotsiaalteadlane" ja see võib mõnes kohtus olla oluline argument, miks freudistist asjatundjat usutakse ja asjas freudistlikel argumentidel põhinev syydistus võib läbi minna. Golemani titulatuur "internationally renowned author, psychologist, science journalist, and corporate consultant" (Vikipeediast) äratab kah kahtlust, et tegu ongi aferistiga, kes end hästi myya on suut.

olen jah Jüri Alliku zombi ja puudel, aga mis teha. veel yks tsitaat (mina kyll usun, et matemaatikat tuleks eesti koolides paremini ja rohkem õpetada, kui teadmistepõhist tehnoloogiayhiskonda tahetakse ehitada, võetagu eeskuju või Eesti vene koolidest):

Eriti kaitsetu rühm on lapsevanemad, kes satuvad kohe paanikasse, kui kuulevad, et nende lapsed on afektiivselt pimedad ja emotsionaalselt kirjaoskamatud. Pole raske tõestada, et algebra, keemia ja füüsika pole hoopiski kõige tähtsamad ained, mida lapsed peaksid koolis õppima. Kindlasti on ka pedagoogide seas kollaborante, kes on valmis väitma, et tavalise kirjaoskuse kõrval on palju olulisem emotsionaalse kirjaoskuse õpetamine.

piirivalve sai 147 miljoniga kopteri, mille Copterline ostab

AgustaWestland AW139

niisiis: Copterline sai uued omanikud ja ostab varsti uued kopterid (kaks tykki) ja hakkab lendama, kirjutab roosa leht. inglise Vikipeedia ytleb, et samasugust helikoperdist – AgustaWestland AW139 – nagu Copterline osta tahab, tarvitab Eesti piirivalve. siseministeerium ostis piirivalveametile selle lennumasina mullu, aasta lõpus jõudis kohale, räägib see pressiteade, mis siin yhtlasi alla kopeeritud on. 147 miljonit maksis, pluss käibemaks. (arvutage ise.) huvitav, paljuga AgustaWestland erasektorile myyvad?

varem tarvitas piirivalve lennusalk helikoperdist nimega Mi-8, mida toodetakse Moskvas. mullu suvel läks katki ja remonditi pikka aega. (siin on ka pilt.) Postimees nägi vist sedasama Tallinna kohal tänavu veidi pärast jaanipäeva, julgestas Eesti Panga rahavedu. tundub, et rohkem kopterisi piirivalvel pole. õhuväel on Robinson 44.

kysimus: miuke oli see, kes tiirutas pronksiöödel Tallinna kohal? nägin, aga oli pime ja sellest on aega möödas. ei oska arvata, kuigi kaldun arvama, et AW139 või Mi-8. mis sai Copterline'i teisest Sikorsky S-76C+-ist (yks kukkus alla, lugege ka inglise Vikipeedia artiklit selle kohta), tahaks ka teada, aga see jääb ilmselt järgmist korda ootama.

Pressiteade nr 178

Täna, 29. novembril, allkirjastavad siseministeeriumi kantsler Märt Kraft, Bell/Agusta Aerospace Company esindaja Ugo Rossini ja piirivalveameti esindaja Riho Breivel lepingu piirivalvekopteri soetamiseks. Piirivalvekopteri hange on üks suuremaid Schengen Facility programmi vahenditest realiseeritavatest projektidest.

Head ajakirjanikud!

Olete oodatud piirivalvekopteri hankelepingu allkirjastamisele kell 16.00 siseministeeriumisse aadressil Pikk 61, Tallinn. Allkirjastamisel annab firma siseministeeriumile ja piirivalvele üle maketid 2006. aasta lõpus Eestisse saabuvast kopterist.

Siseministeerium kuulutas välja riigihankekonkursi piirivalvele helikopteri soetamiseks 28. juunil 2005. Edukaks kuulutati Bell/Agusta Aerospace Company pakkumine, kelle kopter AB 139 vastas kõige paremini hanke tingimustele.

Helikopteri kogumaksumus on 147 miljonit krooni, millele lisandub käibemaks.

Hangitav piirivalvekopter hakkab patrull-lende teostama kogu Eesti vastutusala piires. Kopteri baas saab olema Tallinnas.

Piirivalve helikopteri soetamine täidab Schengen Facility programmi eesmärki, mille järgi tuleb välispiiridel teostatav valve ja piirikontrolli infrastruktuur viia vastavusse Schengeni õigusruumi nõuetega. Eesti valmistub Schengeni õigusruumiga liituma 2007. aastal.

Katrin Vides

Pressinõunik

kuningadki põlvnesid lihunike hulgast: vapil mõõga asemel verekapp ja nuga

keldi harfi kujutis
11. aastasajast

Jerome oli üliõnnelik, kui ta viimaks võis mängida lihunik Marceli tütre pulmas. Lihunik oli rikas mees ja siin linnas kuulus nende tsunft alati lugupeetumate hulka. Võib-olla oli selle põhjuseks, et kuningadki põlvnesid selle ameti kandjate hulgast — mida nad küll nüüd enam ei tahtnud tunnistada.
See oli pulm nagu heas, rikkas Flandrias, rohke söögi ja joogiga. Polnud puudust ka heast tujust pulmaliste hulgas, nad nõudsid aina kiiremaid tantse ja lõbusamaid laule. Laulu preestrist, kes talumehe äraolekul ennast ta naisega lõbustas, oli David juba kolm korda laulnud. Kui ta kolmandat korda lõpetas, nägi ta, et kaks kaasmoosekanti teda kõrvalt vaatasid ja häbematult irvitasid. Küsimata, kas oli sobiv pulmaliste ees omavahelisi asju õiendada, haaras ta ühe neist kõripidi ja pigistas teda, kuni ta valmis oli rääkima.
Kas ta teab, kus on ta naine? See oli kadunud ja moosekant oli valmis vanduma, et ta oli kadunud ühe pulmalisega.
Nüüd tuli jaole ka Jerome ja kaklus oli paratamatu. Lihunik Marceli pulmalised said etenduse, mida nad kaua võisid mäletada, sest nii palju olid nad harva naernud. Ainult puhtast lõbust ja ülemeelikusest tõusis isegi nende hulgas väike kaklus.

Karl Ristikivi
Rõõmulaul
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966
lk 142–143

Ateena hertsogite vapp
de la Roche'ide ajal 13. aastasajal

Tunnen nüüd, et olen ülekohtune maale ja linnale, kus olen sündinud ja üles kasvanud ja kus mulle kõik see osaks sai, mis üks laps või nooruk võib elult oodata. Olen ülekohtune ka oma tublile vanaisale, kes ei tahtnud elada ülekohtuse kuninga Johni valitsuskepi all, vaid paljude vaprate meeste eeskujul üle mere sõitis paremat õnne otsima. Mul pole mingit õigust talle ette heita, et ta ei sõitnud Pühale Maale uskmatute vastu võitlema, vaid andis oma mõõga Ateena hertsogi teenistusse. Siin teenis ta varsti ühtede lugupidamise ja teiste kadeduse. (Kadedus on umbrohi, mis Ladina keisririigi maades alati lokkas.) Kui neil kadetsejail ei olnud midagi ette heita mu vanaisale, kes oli vapper sõjamees, siis püüdsid nad vähemalt kahtlaseks teha ta päritolu ja väitsid, et ta polnud kuningas Richardi trubaduuri poeg, vaid lihunikusell Normandiast, kelle vapil kandle ja mõõga asemel oleks pidanud olema verekapp ja nuga. Selle laimujutu lükkab ümber asjaolu, et mu isa oli hertsogi õukonna kõige osavam laulik, ja kellelt muult oleks ta võinud oma vaimuanded pärida, kui mitte oma vanaisalt, kelle nime nii tema kui ka mina õigusega ja uhkusega kanname.
Niisiis olen sündinud Ateenas, linnas, mis paganuse ajal oli Rooma järgmine, kui mitte sellega võrdne oma ebajumalate rohkuse poolest. Olen mitmelt poolt kuulnud, et kreeklased neid veelgi salaja kummardavad, aga ma pean seda laimujutuks pidama, sest ma ei ole ise sellest kunagi vähematki märki leidnud. Ateena hertsog kuulus lugupeetud perekonda nimega de la Roche — mis nüüd on kadunud, nagu kaob kõik selle maailma hiilgus.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1962
lk 15–16

Kultuurivahetuse programm intensiivistub

päeva vanasõna:
Kui meie ei lähe Afganistani, tuleb Afganistan meile. (Brüssel, NATO peakorter – PM.)

teestelu: laulumängu sõnad

Lääme me teelu tegeme,
kipa-kapa kargamaie!
Nurka, nurka nooremehe,
pimmessele, piibujooja,
ahjukurru, alli mehe,
talutüttere tuleve,
kengä jalan, keedi kaalan,
sõlg o rinnan, sõrmus sõrmen!
Kao lääve kargeleme,
ilbi ilu pidäma.
Nüüd o ilbi iluaiga,
nüüd o kao kargamine.
Mikes me pühi peame,
kallist aega armatseme?
Nüüdep me pühi peame,
kallist aega armatseme.
Linnast toome suure lindi,
saksa kastist kauni räti.
Nurgast vaatke, nooremehe,
kurust kõrgepää kübära,
kui nee kao kargeleve,
ilbi nüüd ilu peave!

H II 5, 249/50 (41) Karksi v. – J. Hurt (1893)

TEES-TELU

Tees-telu tetän lääve tõine rood inimisi tõise seinä, sis tandsiv vastastikku ja laulav ninde:

Lääme telu tegeme, tees telu, tees telu
kipa-kapa kargameie!
Nurka, nurka nooremehe,
pimmesselle, piibujooja –
talutüteri tuleve,
kengä jalan, keedi kaalan,
sõrmus sõrmen, sõlg om rinnan!
Tädipoja, tillukese,
onupoja ullukese.
Vares kanni vainukeele,
arak tõi sõasõnume.
Kes siit saa sõtta mineme?
Veli ellä, vellekene,
säe selgä surmasärki,
aa kätte kooljakinda,
pane kaala kalmurätti!
Ärä sõita ehen sõa –
ehen om tuli punane,
taga o suits sinine –
keerude kessete sõdada,
ligi lipukandjata!

H II 23, 75/6 (1) Karksi v., – J. Kuusik (1889)

Lääme me telu tegeme,
kipa-kapa kargamaie!
Nurka, nurka nooremehe,
pimmesselle, piibujooja –
talutüteri tuleve,
kengä jalan, keedi kaalan,
sõrmus sõrmen, sõlgi rinnal!
Laske nee kao karrate,
laske nee ilbi ilatse,
nüid o kao kargeaiga,
nüid o ilbi iluaiga.

H II 42, 659 (30) Karksi v., Aniste k. – H. Tõrvand (1882–1891)

Vana Kannel IV
Karksi vanad rahvalaulud I
Toimetanud Herbert Tampere
RK "Teaduslik Kirjandus"
Tartu 1941
nr 880–882

võrguavarustes on ka konkureerivad sõnad ja nonde sõnadega õigupoolest olengi harjunud seda tytarlaste laulumängu või tantsu nägema-kuulma. käib nii: seistakse nelinurgas, neli tytarlast või neli paari (või isegi kolmikut). iga rea lõppu käib refrään tiistelu-tiistelu. värsi ajal astuvad-jooksevad kaks teineteise vastas seisvat paari või tytarlast (või kolmikut) rytmis keskele teineteisele vastu ja refrääni ajal tagasi vana koha peale. järgmise värsi ajal jälle teised paarid või tytarlapsed (või kolmikud). ja nii edasi.

O tegi kunagi ka roppude sõnadega paroodia, mida poisid omavahel mängisid, samamoodi (kaua sa ikka nurgast vaatad). aga neid sõnu enam ei mäleta.

Damoklese mõõk väljas Eesti Ajaloomuuseumis

Ettevõtte pea kohalt võeti maha Damoklese mõõk. Keerulise operatsiooni läbiviimisel kasutati sama tõstukit, mis on kuulsaks saanud Lihula monumendi ja Tõnismäe pronkssõduri kõrvaldamisega. Eemaldatud mõõk, mis endast enam ohtu ei kujuta, anti hoiule Eesti Ajaloomuuseumi. Muuseumi pressiesindaja loodab, et mõõga eksponeerimine Maarjamäe lossis toob sinna hulgaliselt antiikkultuuri tundvaid turiste Kreekast ja mujalt vanast Euroopast.
Mõõgale keskendunud antiikaja sõjandusloo ekspositsiooni pidulik avamine on plaanitud tulevale nädalale, tseremoonial on lubanud osaleda kultuuriminister, kaitseminister, kaitseväe juhataja, muinsuskaitseameti peadirektor, Kaitseliidu Tallinna maleva pealik ja Tallinna linnavalitsuse heerold Jüri Kuuskemaa.

hipoteek = hobukogu?

kui eeldada, et hipoteek on hobukogu*, siis peaks Latvijas Hipoteku un Zemes Banka tähendama läti hobukogude ja maade pank. seega oleks kõigiti loogiline, kui selles pangas hoiab selle panga omanik ehk Läti riik oma haritavaid maid ja hobuseid, kellega seda harida. julgeolekuvaru?

* teek <20: teegi, .teeki> infokandjate korrastatud kogu. ▪ Arhiivi teegid. Biblio+, disko+, filmo+, fono+, foto+, info+, karto+, video+teek (ÕS)

He rules the Underground. The bit with the trains

Richard was handed a bar of vending-machine-sized Cadbury's Fruit and Nut chocolate, and a large silver goblet, ornamented around the rim with what appeared to Richard to be sapphires. The goblet was filled with Coca-Cola. The jester, whose name appeared to be Tooley, cleared his throat, loudly. 'I would like to propose a toast to our guests,' he said. 'A child, a bravo, a fool. May they each get what they deserve.
''Which one am I?' whispered Richard to Hunter.
'The fool, of course,' she said.
'In the old days,' said Halvard dismally, after sipping his Coke, 'we had wine. I prefer wine. It is not as sticky.'
'Do all the machines just give you things like that?' asked Richard.
'Oh yes,' said the old man. 'They listen to the Earl, y'see. He rules the Underground. The bit with the trains. He's lord of the Central, the Circle, the Jubilee, the Victorious, the Bakerloo – well, all of them except the Underside Line.'
'What's the Underside Line?' asked Richard.
Halvard shook his head, and pursed his lips. Hunter brushed Richard's shoulder with her fingers. 'Remember what I told you about the shepherds of Shepherd's Bush?'
'You said I did not want to meet them, and there were some things I was probably better off not knowing.'
'Good,' she said. 'So now you can add the Underside Line to the list of things you are better off not knowing.'
Door came back down the carriage towards them. She was smiling. 'The Earl's agreed to help us,' she said. 'Come on. He's meeting us in the library.' Richard was almost proud of the way he didn't say 'What library?' or point out that you couldn't put a library on a train. Instead he followed Door towards the Earl's empty throne, and round the back of it, and through the connecting door behind it, and into the library. It was a huge stone room, with a high wooden ceiling. Each wall was covered with shelves. Each shelf was laden with objects: there were books, yes. But the shelves were filled with a host of other things: tennis rackets, hockey sticks, umbrellas, a spade, a notebook computer, a wooden leg, several mugs, dozens of shoes, pairs of binoculars, a small log, six glove puppets, a lava lamp, various CDs, records (LPs, 45s and 78s), cassette tapes and eight-tracks, dice, toy cars, assorted pairs of dentures, watches, flashlights, four garden gnomes of assorted sizes (two fishing, one of them mooning, the last smoking a cigar), piles of newspapers, magazines, grimoires, three-legged stools, a box of cigars, a plastic nodding-head Alsatian, socks... The room was a tiny empire of lost property.
'This is his real domain,' muttered Hunter. 'Things lost. Things forgotten.'

Neil Gaiman

Neverwhere

The Author's Preferred Text

Review/Headline Book Publishing 2000

pp 159–160