niisiis, käisin mina ausa ja korraliku sõltlasena Rahva Raamatu poes, kus kuulu järgi olevat kolme kihelkonna parim valik barbarikeelseid raamatuid. seal ma lõksu jäängi. ostan peale "Fight Clubi" originaali ja Shakespeare'i yhte köitesse koondatud teostekogu (niukesed asjad peavad ju ometi yhel haritud inimesel kodus olema) veel paar lapsepõlvelemmikut ulmekirjanduse hulgast. yks on kõigile teada ja tuntud "Hea uue ilma" originaal, teine Ray Bradbury "Marsi kroonikad"."Marsi kroonikate" tõlkest meeldis mulle esimesel lugemisel aastaid ja aastaid tagasi kõige rohkem novembrisse 2005 dateeritud "Usher II", mispeale ma Poe'd ennast lugema hakkasin. ja noh, eks need "Marsi kroonikad" tervenisti on kah rohkem novellide ja vinjettide kogu kui romaan. ja siis, paar nädalat pärast toda käiku raamatupoes võtan ma ostetud eksemplari lahti ja hakkan sealt uue Usheri maja lugu otsima. mälu järgi, kus ta umbes olla võiks, proportsioone ja struktuuri ju ometigi mäletan. leian kõiksugu muud punktid, mille järgi Bradbury Marsi ajaloos orienteeruda. loen korralikult yle kolmanda ekspeditsiooni ja teise ekspeditsiooni loo kõigi nende nakkavate ja telepaatiliste psyhhooside ja hallutsinatsioonidega ("Inimesed Maalt", august 1999 & "Kolmas Ekspeditsioon", aprill 2000), nämm. loen radiogrammi "AUSTRALIAN CONTINENT ATOMIZED" jne ("Vaatlejad", november 2005), minu maitsele veidi pateetilist "Miljoniaastast piknikku" (oktoober 2026). aga Usheri maja pole mitte kuskil. kummaline.
see-eest on kuskil juttu kerakujulisest Kristusest, kerakujulisest seepärast, et igal rahval on oma näoga jumalad (kas oli Aristu see, kes arvas, et hobustel on hipomorfsed jumalad?). aga lõppeks tulevat neile seletada, et tegelikult pole vahet, mis kujul jumalapoega näidatakse, ta võtab ikkagi anuma kuju. lugu oli "The Fire Balloons" (november 2002). lugesin loo läbi ja yldse ei tulnud tuttav ette. või noh, mõni tykk tuli tuttav ette, ilmselt motiivikaupa ja ilmselgelt petlikult. ei suutnud ma ennast veenda, et oleksin midagi sarnast lugenud. ja et oleks yldse olnud teine rass marslasi, pealegi selliseid, kes oleks sublimeerunud (tarvitan mõistet nagu Banks oma Kultuuri-sarja hilisemates tykkides, vt "Look to Windward" ja "Excession") – ei, seda pole kyll enne olnud.
siis tekkis mul teooria. nimelt on "Usher II" kogu "Marsi kroonikate" taustal ysna autonoomne. kui teda omal ajal lugesin, ei leidnud – nagu ma mäletan – lõpuni veenvat põhjust, miks see lugu peaks Marsil aset leidma. see lugu yksi sobib kenasti sisse juhatama Bradbury kuulsat romaani "451° Fahrenheiti", kuigi on romaanist vast poeetilisem, "Usher II" hallus on hallituse-, mitte khakikarva nagu "451°" oma. ja mul oli tunne, et olin "Usher II" korra originaalis lugenud, ja mõnest Bradbury novellikogust. (praegu kontrollin: ongi novellina varem ilmunud väljaspool "Marsi kroonikaid" mingis mulle tundmatus ajakirjas, aga see yksi ei tähenda midagi, pealiskaudsel vaatlusel on vaid mõni yksik tykk "Kroonikaid" esimest korda trykivalgust näind romaani sisse traageldatuna, enamik neid on varem ja mujal ilmunud. seegi tunne võib niisiis olla petlik.)
mõnede nõukogudeaegsete paranoiade pärijana – me ju teame, mida kõike on tehtud "Meistri ja Margaritaga", ja mitte ainult nendega – arvasin siis seda, et "Tulest õhupallid" olid nõukogude tsensuurile liiga suur tykk alla kugistada, mispeale nad selle välja sylgasid ja tõlkija või toimetaja või keegi nutikas võttis lihtsalt "Usher II" enam-vähem sama koha peale, et maht ja struktuur klapiks, ja võttis lambist aasta ja kuu. pole kyll päris seesama, aga tore tykk ja puha. ja täitsa kaval trikk peale selle. mul oli lausa hea meel, sest hindan Poe'd vast rohkem kui katoliku teoloogiat, siiski. ja stiilile-tekstuurile panustavat pastišši rohkem kui teoreetilist arutelu. (no vähemalt teatud kellaaegadel, ilmselt neilsamadel, kui satun raamatuid lugema.)
mõni päev hiljem aga vaatasin Vikipeediast järgi ja sain hoopis teise ning tõepärase seletuse: nimelt ongi "Marsi kroonikaid" kolm erisugust väljaannet: ameerika, briti ja hispaania. ameerika oli esimene, mis välja tuli, ja seal olid "Tulest õhupallid" kõige oma Ohio tulevärgi ja Ühendriikide katoliku kiriku ja yldse sealse religioonidiskursusega, nii et igasuguse kreatsionismikisma kõrvale praegugi tore ja hariv lugeda. briti saarte jaoks aga võttis Bradbury selle novelli sealt välja, kuigi see oli väga Marsi-spetsiifiline, ja asendas selle kirjanduslikuma looga, mis puudutab Euroopat rohkem, olgugi et ameeriklasest kirjamehe töödele viidates.
(ja no muidugi, et Poe ameeriklane oli, teeb kogu operatsiooni veel eriti peeneks. ma ei hakka nyyd pikemalt mõtlema selle peale, et Euroopasse tõi Edgar Allanit prantsuse poeet Baudelaire, kes Poe'd tõlkis ja, nagu keski kuskil väitis, tegi ta prantsuskeelsena paremaks kui ta ingliskeelsena oli, sest Baudelaire'il polnud siiski perfektset inglise keele tunnetust ja seega luges stiilivead ja kohmakused veel eriti elegantseteks saltodeks ja pani nad sellistena prantsuse keeles kirja. ega ma ei usu "stiilivea" mõistet yleyldse kah, aga see lugu on lihtsalt huvitav teada.)
ja mul on siis nyyd originaalis ameeriklaste jaoks tehtud väljaanne ja vanemast ajast eestikeelne tõlge, mis on brittide väljaandest tõlgitud. sain muidugi veel teada, et hispaaniakeelses väljaandes on Jorge Luis Borges kogu loole proloogi kirjutanud. taga targemaks, hakka või hispaaniakeelseid kadetsema.
PS. nyyd löön kaardid veel kord segi. lugesin Vikipeedia artikli asjassepuutuvat lõiku yle. nean oma kirjaoskamatust. kõik oli vastupidi. ameeriklased said Usheri maja ja inglased said katoliku misjonärid Marsil. (nii et pool seda kena arutluskäiku ylaltpoolt lendas vasta taevast nagu needsamad õhupallid. sa veriste hurm kyll.) mul on briti väljaanne ameerika pealkirjaga originaalis ja ameerika väljaandest tõlgitud "Mirabilia" raamat. vat sulle pirukat. hakka veel ööse midagi kirjutama.
PPS. nyyd kogu sellele postitusele linke lisades leian veel faktivigu, aga need on tuvastatavad lingitud materjalidesse syvenedes või parema õnnega isegi neid diagonaalis lugedes. ja mis veel: aastal 2005 on tehtud "Marsi kroonikatest" uus väljaanne, kus on sees peaaegu teist samapalju vahepealseid Bradbury Marsi-lugusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar