Kogu raamatus kasutab Goleman tegelikult vaid ühte ja sama võtet: järjekordne ajalehe politseinurgast võetud sündmus on saanud endale ammendava seletuse, juhul kui õnnestub kokku seada muinasjutt, milles lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi asemel on tegelasteks mandeltuum, ajukoor, adrenaliin või enkefaliin.
tuli mulle pähe mõte, et omal kombel on emotsionaalsuse intelligentsuse ylemlaul nigu uus freudism. miks ma nii arvan?
Fröidi kuulus kresla (Konstantin Binderi pilt)
esiteks, freudismi tunnen ma põhiliselt Jüri Alliku järelsõna kaudu Sigmund Freudi raamatule "Inimhinge anatoomiast". õigupoolest võtab too järelsõna köites peaaegu samapalju lehekylgi kui Freudi tekst ja õigupoolest ma Freudi teksti ei lugenudki, sest freudism on mulle oma tavalistes ilmumiskujudes ausalt öeldes ebasympaatne, kuid Jüri Allik on ontliku teadlasena mulle alati hea mulje jätnud. liigne on vist öelda, et ma Golemani lugenud pole, see peaks iseenestmõistetav olema.
(õige kyll, Manfred Kets de Vriesi "Liidrit sohval" lugedes sain aimu, et psyhhoanalyysi on uuemal ajal kliinilise psyhholoogiaga ristatud ja tänapäeval on olemas kõvema teadusliku põhjaga psyhhoanalyysi vorme kui Freudi enda ajal. ja kas Freud mitte ei and kuskil igayhele voli psyhhoanalyysi teha?)
aga loen yles need yhised jooned EQ-teooria ja freudismi vahel, mida näen ja paugupealt nimetada mõistan:
* ebakindel põhi: Freudi juhtumeid, mille põhjal ta omad raamatud kokku kirjutas, luges Allik usaldusväärseid allikaid pidi kokku nii vähe, et neid saab kahe käe sõrmedel ja yhe jala varvastel yles lugeda. need on need patsiendid, keda Freud ise ravis. ammusurnud maailmakunsti ja -ajaloo suurkujude psyhhoanalyys on ju tegelikult samasugune literatuur, nagu ylaltsiteeritud lõigus kirjeldatu.
* kirjutavad turu jaoks: Goleman kirjutab põhiliselt turule, kus suurem hulk lugejaid ei tea neuroteadusest ega akadeemilisest psyhholoogiast suurt midagi, nii et neid on kerge lollitada. psyhhoanalyysi suurimad pooldajad elavat kah Ameerika ylikoolides mitte psyhholoogia ega arstiteadusega, vaid pigem inglise kirjandusega tegelevates allyksustes.
* profid ei toeta ja autor on nii edukas suli, et lust vaadata: vt Allikut ja tema viiteaparatuuri. kuid samas on Freud "20. aastasaja mõjukaim sotsiaalteadlane" ja see võib mõnes kohtus olla oluline argument, miks freudistist asjatundjat usutakse ja asjas freudistlikel argumentidel põhinev syydistus võib läbi minna. Golemani titulatuur "internationally renowned author, psychologist, science journalist, and corporate consultant" (Vikipeediast) äratab kah kahtlust, et tegu ongi aferistiga, kes end hästi myya on suut.
olen jah Jüri Alliku zombi ja puudel, aga mis teha. veel yks tsitaat (mina kyll usun, et matemaatikat tuleks eesti koolides paremini ja rohkem õpetada, kui teadmistepõhist tehnoloogiayhiskonda tahetakse ehitada, võetagu eeskuju või Eesti vene koolidest):
Eriti kaitsetu rühm on lapsevanemad, kes satuvad kohe paanikasse, kui kuulevad, et nende lapsed on afektiivselt pimedad ja emotsionaalselt kirjaoskamatud. Pole raske tõestada, et algebra, keemia ja füüsika pole hoopiski kõige tähtsamad ained, mida lapsed peaksid koolis õppima. Kindlasti on ka pedagoogide seas kollaborante, kes on valmis väitma, et tavalise kirjaoskuse kõrval on palju olulisem emotsionaalse kirjaoskuse õpetamine.
3 kommentaari:
Thomas Mann ja Romain Rolland esitasid Freudi 1936. aastal isegi Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, aga Nobeli komitee siiski ei pidanud teda selle vääriliseks.
Seda võinuks, jah, irooniana vaadata. Mõni vastaline võiks kirjanduspreemiale esitada nt kylma tuumasynteesi leiutajad - vaata, milline realism, kui palju uskujaid! Või siis kliimasoojendajad/jahutajad.
Aga EQ kui väga yldine kontseptsioon on minu jaoks siiski kasulikuks osutunud. Just mõistena, mis tähistab (teooriaga praktiliselt kokkupuudet omamamta) seda nähtust, et mõni inime tajub teiste emotsionaalset seisundit ja suudab sellega arvestada või sellele reageerida (olgu siis sympaatiaga või millega iganes) ja mõni on selle koha pealt loll kui tumba ning ei saa enne aru, kui teda pussitatakse, mispeale ta koriseb: "No mis sul nyyd järsku hakkas? Alles olid nii kena ja rahulik... kõõõõõõks."
Empaatia mõiste kipub tänapäeval pigem sympaatiale lähenema ja ei tähenda päris seda.
Kõik abstraktsioonid on fiktiivsed ja seega piiratud oma fiktiivsusest.
nojah, Oop pakkus lahenduse, mis igasugu humanitaaridele väga meeldib: tarvitada mõisteid vabalt ja mitte peljata metafoore. raamatus, millest Allik tolle kirjatyki tegi, tarvitatakse kah volilt igasugu metafoore: nt "ajukoor kaaperdab inimese". siduda mõisted lahti nende lahutamatust sidemest algteooriaga ja siis kasutada neid abstraktsioonidena, redelitena, millega kuhugi ronida ja seejärel hyljata.
vabalt. kuni tulevad kurjad täppisteadlased seletama, et "nii ei ole õige". või kuni ei tehta täppisteaduse nägu mõistete sellise tarvituse juures.
Postita kommentaar