kuningadki põlvnesid lihunike hulgast: vapil mõõga asemel verekapp ja nuga

keldi harfi kujutis
11. aastasajast

Jerome oli üliõnnelik, kui ta viimaks võis mängida lihunik Marceli tütre pulmas. Lihunik oli rikas mees ja siin linnas kuulus nende tsunft alati lugupeetumate hulka. Võib-olla oli selle põhjuseks, et kuningadki põlvnesid selle ameti kandjate hulgast — mida nad küll nüüd enam ei tahtnud tunnistada.
See oli pulm nagu heas, rikkas Flandrias, rohke söögi ja joogiga. Polnud puudust ka heast tujust pulmaliste hulgas, nad nõudsid aina kiiremaid tantse ja lõbusamaid laule. Laulu preestrist, kes talumehe äraolekul ennast ta naisega lõbustas, oli David juba kolm korda laulnud. Kui ta kolmandat korda lõpetas, nägi ta, et kaks kaasmoosekanti teda kõrvalt vaatasid ja häbematult irvitasid. Küsimata, kas oli sobiv pulmaliste ees omavahelisi asju õiendada, haaras ta ühe neist kõripidi ja pigistas teda, kuni ta valmis oli rääkima.
Kas ta teab, kus on ta naine? See oli kadunud ja moosekant oli valmis vanduma, et ta oli kadunud ühe pulmalisega.
Nüüd tuli jaole ka Jerome ja kaklus oli paratamatu. Lihunik Marceli pulmalised said etenduse, mida nad kaua võisid mäletada, sest nii palju olid nad harva naernud. Ainult puhtast lõbust ja ülemeelikusest tõusis isegi nende hulgas väike kaklus.

Karl Ristikivi
Rõõmulaul
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966
lk 142–143

Ateena hertsogite vapp
de la Roche'ide ajal 13. aastasajal

Tunnen nüüd, et olen ülekohtune maale ja linnale, kus olen sündinud ja üles kasvanud ja kus mulle kõik see osaks sai, mis üks laps või nooruk võib elult oodata. Olen ülekohtune ka oma tublile vanaisale, kes ei tahtnud elada ülekohtuse kuninga Johni valitsuskepi all, vaid paljude vaprate meeste eeskujul üle mere sõitis paremat õnne otsima. Mul pole mingit õigust talle ette heita, et ta ei sõitnud Pühale Maale uskmatute vastu võitlema, vaid andis oma mõõga Ateena hertsogi teenistusse. Siin teenis ta varsti ühtede lugupidamise ja teiste kadeduse. (Kadedus on umbrohi, mis Ladina keisririigi maades alati lokkas.) Kui neil kadetsejail ei olnud midagi ette heita mu vanaisale, kes oli vapper sõjamees, siis püüdsid nad vähemalt kahtlaseks teha ta päritolu ja väitsid, et ta polnud kuningas Richardi trubaduuri poeg, vaid lihunikusell Normandiast, kelle vapil kandle ja mõõga asemel oleks pidanud olema verekapp ja nuga. Selle laimujutu lükkab ümber asjaolu, et mu isa oli hertsogi õukonna kõige osavam laulik, ja kellelt muult oleks ta võinud oma vaimuanded pärida, kui mitte oma vanaisalt, kelle nime nii tema kui ka mina õigusega ja uhkusega kanname.
Niisiis olen sündinud Ateenas, linnas, mis paganuse ajal oli Rooma järgmine, kui mitte sellega võrdne oma ebajumalate rohkuse poolest. Olen mitmelt poolt kuulnud, et kreeklased neid veelgi salaja kummardavad, aga ma pean seda laimujutuks pidama, sest ma ei ole ise sellest kunagi vähematki märki leidnud. Ateena hertsog kuulus lugupeetud perekonda nimega de la Roche — mis nüüd on kadunud, nagu kaob kõik selle maailma hiilgus.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1962
lk 15–16