ainult üks tegelane on juhuslikult varustatud nimega

Siin puudub kõigepealt piltlikkus, nähtav osa, peaaegu täiesti, kõnelemata värvidest. Meile ei ole antud ühtki pidepunkti, mille varal võiksime näha tegelasi või miljööd. Meile ei ole antud nimesid, on ainult üliabstraktsed mees ja naine. Ometi teame, missugune maagiline mõju on nimel – inimene on algusest peale harjunud nimesid panema või küsima. Ainult üks tegelane on juhuslikult varustatud nimega, kuid paraku jääb ta sellest hoolimata veelgi nähtamatumaks kui teised. See tõestab, et ükski neist puuduvatest elementidest ei ole ainuoluline, et ei pea tingimata leiduma kõik, kuid siiski vähemalt osa neist. Kõike ei saa loomulikumalt kunagi näidata ega kirjeldada, eriti mitte novellis, alati peame tegema valiku. Mõnikord jätkub väga väikesest osast, ainult kaudsest vihjest. Meile jätkub ju illusiooni saamiseks armastatu näopildist, juukselokist või koguni mõnest temale kuulunud esemest. Kuid on raske saada illusiooni armastatu röntgeniülesvõttest, olgu sellel või kogu keha elusuuruses.

Karl Ristikivi
Novell
(II)
Tsiteeritud väljaandest:
Karl Ristikivi. Klaassilmadega Kristus
Tallinn, Varrak 2004, lk 144–145