21.5.07

kingadest ja laevadest ja kirjavahast ja kapsastest ja kuningatest

Hanrahan kirjutab sotsidest. Eesti sotsid mulle meeldivad. veendunud konservatiivina olen nendele valimiskasti juures truu olnud aastaid ja aastaid, igatahes suurema osa oma valimisõiguslikust east. on olnud ainult yks erand: Euroopa Parlamenti valisin Eestimaa Looduse Fondi esitatud kandidaadi Marek Strandbergi.

Vikipeedia teab, et Eesti SDE hümn erinevalt teistest Euroopa sotsidest ei ole "Internatsionaal". seda on tore minulgi teada – olen väga rahul, et meie sotsid kalduvad olema pigem kaberneesotsid või härrassotsid kui klassikalised vasakpoolsed. (igasugu prantsuse kultuuriteoreetikute vasakpoolitsemine käib mulle näiteks kyll ysna tihti vastukarva, ilmselt isiklikel esteetilistel põhjustel, mistõttu ma ei jaksa prantsuse semiootikat eriti lugeda.)

*

nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Ivari Padar pärinevad meie SDEs parempoolsest komponendist, nimelt varalahkunud Rahvaerakonnast. (praegune Eestimaa Rahvaliit oli toona hoopis Maarahva Erakond või midagi sarnast; samal teemal vt ka KMÜ = Koonderakonna ja Maarahva Ühendus.)

kunagi ammu liitusid Talurahva Erakond – too oli parempoolitsev agraarpartei; sealt tuli ka Ivari Padar – ning vabariiklaste ja konservatiivide yhine erakond Rahvaerakonnaks. neil oli tarvis ellu jääda ja kyllap taheti aateliselt pakkuda Isamaale alternatiivset parempoolset poliitilist jõudu.

esimeheks koopteeriti toona n-ö apoliitilise eksperdina Mart Siimanni valitsuses välisministrina teeninud Ilves. siis polnud veel erakondadel 1000 liikme tsensust ja “ekspertide valitsus” oli täitsa tegija mõiste. apokryyfne legend räägib, et esimese liikmeks astumise avalduse vormi olla Ilves täitnud Mart Siimanni nime ja andmetega, ja siis andnud talle – no ytleme, et valitsuse istungi eel või järel – ja öelnud: “pane siia isikukood ja siia allkiri!”

lõpuks sai Ilves ikkagi erakonna esimehe ametisse. kuidas Mõõdukad ja Rahvaerakond leivad ja liikmed yhte kappi panid, seda ma täpsemalt rääkida ei tea, aga vähemasti yhel osal parempoolsest tiivast säilis mõneks ajaks lootus, et erakond on vähemalt tsentristlik. Padar on yhes vist SDE esimehena antud intervjuus öelnud, et tema tuleb põllumeeste erakonnast ja siukesed on loomu poolest vasaku ja parema vahel.

*

kui lähtuda praegusest Eesti poliitilisest maastikust ja meie postsoveedi olevikust, siis võib tõesti jääda ekslik mulje, nagu tähendaks agraarelu kolhoosielu ja agraarpartei toetamine nõude aja tagasiigatsust. aga Talurahva Erakond esindas pigem ikkagi vabariigi patrioote, Pätsu-aegset taluideoloogiat ja vabaturumajandust ning lootust selle sees talupidamisega elatist teenida. (ega ma seda täpselt ei tea, ärge ylemäära uskuge, sest fabuleerin teiste inimeste muljetel põhinevate juttude järgi, mida ikka kyllalt kaua aega tagasi kuulsin.)

*

kui vaadata näiteks Mõõdukate 10212. aasta Riigikogu valimisnimekirja, siis tipptosinas esindavad Toomas Hendrik Ilves (päris esimese Res Publica asutajaliige), Jaak-Hans Kuks (Talurahva Erakonnast), Vootele Hansen (päris esimese Res Publica asutajaliige, kes lõi Isamaast lahku yhes vabariiklaste ja konservatiividega) ja Enn Tarto (endine konservatiiv ja poliitvang) parempoolseid ja talurahvast. Ivari Padar on 299. koha peal.

kõikide arengute lõpptulemus oli igatahes seltskond, mille mõni liige kandis särki kirjaga "Sotsialism tapab!" ja mis sealjuures koosnes ysna mõistlikest inimestest, neil jäi alles isegi konservatiivsete noorte sidus- või allorganisatsioon. aastal 10216 seletasin Uue ja Allakäinud Res Publica truile Tartu kontori töötajale Rene Leinerile, et valin Mõõdukaid nimelt selle pärast, et nende valimisnimekirjas on kõige vähem lurjuseid. tema argument, miks neid mitte valida, oli see, et nad niikuinii ei saa Riigikogusse, sest ei yleta 5% kynnist. et Rened veel häirida (puhtast tigedusest: eks ta tegi ju jälkusi kah oma töö pärast), ytlesin, et kui see tõesti kindel on, siis valin Isamaaliitu, et Andres Herkel, budist ja Päris Esimese Res Publica esimene esimees (nagu nyyd teada saan), sisse saaks. aga näe, Mõõdukad siiski yletasid kynnise ja jäid ellu.

*

mõned ajad pärast seda otsustas Rahvaerakond Mõõdukad siiski, et aitab jamast, on tarvis kindlamat pinda jalge alla ja tugevamat kaubamärki, ja siis saigi neist SDE. mõned parempoolsed inimesed astusid välja, aga mulle vähemasti tundub, et liikmeskond on siiani mõnusalt heterogeenne, mõistlik ja mõtlemisvõimeline. ehk on seal seespool võimalik inimesel edeneda ja oma asja ajada ka pimeda truuduseta?

*

mäletan, kuidas Berk Vaher ytles Uwe Kersna kohta Uue ja Allakäinud Res Publica kontekstis, et "tal on oma agenda", kui parasjagu kaardistati leere, nimelt Tartu piirkonna kontorimeelseid ja kontorivastaseid.

see oli iseenesest huvitav aeg, selles konkreetses pisisõjas jäid kontorimeelsed peale – noh, need olid Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu ja kogu see kamp muu hulgas ustava ja trui Ken-Marti-Jugendi ehk RP Juventuse ehk parteisisese arvuka häälteteerulli toel –, ajasid omi turunduskampaaniaid, said lahkuva esimehe Rein Taagepera käest sõimata, moodustasid yhe valitsuse, said europarlamendi valimistel pärnakuul 10217 haledalt lakki. ja kontor – või selleks ajaks pigem kontori põhjalt moodustunud erakonnasisene võimumonopol – hakkas rääkima Reformierakonnaga liitumisest. mõistlikud ja toredad inimesed, kes mulle meeldisid, hakkasid erakonnast välja astuma. aga välja astus näiteks ka Jaanus Rahumägi, kes paraku enam turvamehena ei tööta. kahju. tal tuleks see ilmselt praegugi hästi välja.

lugedes Päris Esimese Res Publica oldermanni Valeri Kalabugini sõnu hoopis teise ajastu kohta, kus ta ytleb: kompartei oli aastaid valvsalt hoolt kandnud, et Nõukogude Liidus valitseks ideede vaegus ja kirjastuste toodang oleks võimalikult ühesuunaline, tuleb mulle toonase Res Publica sisekliima kenasti meelde.

aga mis sellest kontori grupeeringust ikka, oma väljateenitud noa need selgapussitajad Reformierakonna käest endale selga said, Taageperagi astus erakonnast välja ja kõik peaksid praegu rahul olema. ainult Urmas Reinsalust pole tykk aega midagi kuulda olnud. äkki on see vaga mees Poolasse luterlikku kloostrisse läinud ja ilmalikust elust tagasi tõmbunud, mine tea.

*

igal juhul aktsepteeris kontor ehk võimuvertikaali tipp “oma agenda” ajamist oli toonases Res Publicas nii 10215. aasta paiku sedavõrd, et valimiste eel räägitagu mida tahes, “peaasi, et myyb.” muidu – peaasi, et ei sega ja ajutrusti kontrolli erakonna yle ei murenda. nojah, igasugu jaburust kästi ylevalt poolt teha muidugi kah, kampaaniati ja suht kogu aeg. sebisid kuskil, said mingeid käske võitluseks vaenlase vastu. Berk oli näiteks linnavolikogu liikmena nördinud: “ma ei tulnud siia päikesega lippu lehvitama, vaid asja ajama!” oli teine kultuurikomisjonis liiga koostööaldis koalitsioonis istuva Reformierakonnaga ega pidanudki nende vastu pyha sõda.

*

meeldetuletuseks iseendale: teinekord ehk tuleks kirja panna riigikiriku kehtestamise võimalikud riigiõiguslikud mehhanismid ja implikatsioonid, kõik kolm tasakaalustatud lahendust, mis endale selgeks mõelnud olen.

1 kommentaar:

Toivo ütles ...

ja mis on ohpuu, su eesnimi?