kui tähtis on osata vene keelt

nägin und, et läksin Koreasse vahetusyliõpilaseks. läksin sama hästi kui kaks kätt taskus, nii et ei olnud isegi aega midagi järgi uurida.

olin rongijaamas kahe rongi vahel. katus oli pea kohal (ilmselt nagu Kaasani vaksalis Moskvas, mis on yks äraytlemata ilus koht, minge ja imetlege seest ja väljast) ja seal vahel olid lauad-toolid ja igasugu väljamaised yliõpilased, ilmselt siis palju sakslast ja hispaanlast ja kogu see ylejäänud kamp, mõni idamaalane oli kah kindlasti hulgas. tunne oli nagu mõne ylikooli fuajeekohvikus loengute vahel. seal läks ikka tunde niimoodi inimestega suheldes, aga pikemalt jutu peale ei saanud kellegagi.

aga siis tuli ära sõita. rong oli ylimoodne, seestpoolt yhika moodi ja väga kitsas, ja väljastpoolt lennuki moodi. meeter lai ja sõitis mööda trammirööpaid, nagu hiljem näha oli. jõudsin sinnagi hiljavõitu, aga leidsin yles oma vaguni-kupee-kasti. see oli umbes kuupmeetrisuurune lõik sellest rongist, uks avanes otse perroonile. õigemini kaks ust. kõigepealt proovisin ylemist (kuupmeeter oli jagatud vahepõrandaga alumiseks ja ylemiseks pooleks), aga seal magas keegi. vahetustudeng, lääneeurooplane, harjunud oma privaatsusega ja nii edasi. aga väga unine oli või lausa magas, nii et ei reageerinud yleyldse.

võtsin siis alumise ukse lahti ja ronisin sisse. väga kitsas oli, aga sellest saate ise kah aru. ja lisaks kõigele oli seal õhukestest laudadest kitsas keerdtrepp alumise ja ylemise korra vahel. ausalt. ylemisel, oli ta siis itaallane, sakslane või hispaanlane või keegi muu, oli sellest ilmselt ykskõik.

njah. vaatasin aknast välja. majad olid nagu Mustamäel, siukesed arhailisemat ja uhkemat tõugu. viiekordsed, viie paraadnaga ja ilmselt sedamoodi, mis meil on pigem 1960ndate kui 1970ndate paneelmajade stiil. tõsiselt ilusad ja hästi säilinud. prahti oli maas kyll ja rohkem räämas kui meil, aga selle annab andeks.

sõidame. linn on täis valgusreklaame nagu uudiskaadrid Aasia tiigripealinnadest ja muid samasuguseid kohustuslikke säärase linnaruumi elemente. igasugu eurooplaste ärisid ja reklaame oli palju näha, sh kokku umbes kolm eestlastega seonduvat. yks eesti lipuga, siis mingisugune, kus eesti lauljate kontserti reklaamiti. Sain neist aru, ilmselt olid inglise või eesti keeles, igatahes romaji’s ehk ladina tähtedes. Rootsi saatkond või mingi sarnane diplomaatiline esindus oli kah aknast näha.

rong peatub keset linna kuskil. tean, et siit tuleb veel edasi sõita, aga ronin puhtast uudishimust välja, niikuinii jõuan trammi peale tagasi. aga tyhjagi. sõidab ära, ei anna märku. olen väljas trammitee ääres. sõidavad trammid mööda nagu vanades vene filmides, mõni võis nii uus ka olla nagu need vanemat tõugu trammid 20 aastat tagasi Tallinnas. vaatan ringi ja mõtlen. ega ma pole lõpuni kindel, kas see oli Põhja-Korea või Lõuna-Korea. võis olla ykskõik kumb või siis uus yhendatud Korea (võimalikult Põhja-Korea egiidi all). segaduses mõtlesin nii Pyongyangi kui Souli ylikoolist ja linnast ning ilmselt kahtlesin nendegi vahel. otsida yles sellesama linna ylikool? ei tea, ei pruugi õige ylikool olla. tuleks uurida enne. tuleb meelde see diplomaatiline esindus, sinna äkki annaks minna.

siis näen sinistes tunkedes tänavakoristajate kampa, kes ilmselt lihtsalt mööda linna hängivad parasjagu. räägivad vene keelt. kõnetan yhte vene keeles, kysin, kust ta pärit on. Tallinnast. ytlen, et ma olen ka Tallinnast. seletan oma olukorda. räägime ysna tykk aega. tema näitab näpuga yle tee mingit teenindusasutist, ma maksku ja siis nad annavad kõik info, mida mul tarvis on. vastan, et tema suudab mulle anda infot, mida mul enne kysimist tarvis. (poole vestluse pealt vahetab ta keelt, hakkab minuga eesti keeles rääkima, mispeale minagi; võib-olla just selle eelmise repliigipaari juures.) lõpuks teeb ta mulle selgeks, et on hea trammi peale minna. annab mulle oma trammipileti. aga trammid sõidavad minust mööda. näitab mulle, kuidas trammile märku anda, et ta seisma jääks.

trammis hakkan kursusekaaslasele sõnumit saatma, et vaadaku võrgust järgi, millise ylikooliga on Tartu ylikoolil koostöölepe, siis saan teada, kuhu minema pean. levi alguses pole ja siis tuleb, nii et sõnumit saata sai. aga selle sõnumiga ma ilmselt valmis ei saa, ärkan yles või tuleb mingi muu häiriv asjaolu vahele.