ial linnal mitu nime

ulluks võib minna, Balkanil valitseb siuke multikulti ja keelte paabel ja neil on väga kirev ajalugu. võta Moldva või Basarabia ajalugu kas või viimase 100 aasta jooksul. ja mis sial ymberkaudu toimunud on. ega muud suurt äda põlegid, kui et mis keeles mis kohta kutsuda tuleb. venekeelseid nimesi nigu ei taha pruukida, ukrainakeelsed eksitavad, poolakeelsed esindavad lihtsalt ametlikku võimu. piirid liiguvad seal nigunii kogu aeg edasi-tagasi – nii iga (paari)kymne aasta takka – ja mõnda kohta oleks kõige ausam nimetada jidiši keeles ja heebrea tähtedega, kui vaadata kohaliku rahva keele järgi. ungari keeles oleks lihtne: igal kohal on csángó nimi olemas ja neid tarvitadki. jokk. ei, ei ole meil eesti kirjakeeles muud arusaama kui see, et igal kohal on oma ja õige nimi ja seda siis tarvitame. Balkanil on see õige nime määramine jube poliitika, mitmekeelse keskkonna asi.

ps. tõsine kysimus, kuidas on eesti keeles õige kirjutada csángósid (csángó'sid?) endid. keelenõu on praegu telefoni otsas, otsib juba mitmendat minutit. ei leia veel. otsib veel, ei leiagi. ei oska midagi mõistlikku ytelda kah, suunavad murdesektorisse ja Peeter Pälli enda jutule. isegi põhimõttelist otsust ei oska kyllalt kindlalt formuleerida. mökmökk. säh sulle avaliku võimu toetatud keelekorraldust. (tean, kiusan, aga tahan oma makstud maksude eest teenust.)