põleva nime all

Aga sel meeleheite ööl juhtus, et siin või seal sõdadest vaevatud Itaalias keegi, üks lihtne naine või väike laps, kes ei lasknud viimset lootust murduda, peaaegu nagu kogemata juhtus sosistama nime, mille kõik teised näisid olevat unustanud:
"Corradino!"

Karl Ristikivi "Põlev lipp", ptk I
lk 9 /Lund 1961/,
lk 8 /Tallinn 1990/

Ainult Friedrich von Hürnheim hüüdis:
"Mis õigus on Anjou hertsogil üldse meid kohtu ette kutsuda nagu kurjategijaid? Siis on ta ju ise samasugune kurjategija, sest et ta kuningas Manfredi vastu mõõga tõstis."
Oli teisigi, kes esitasid sama küsimuse, ja nende hulgas ei puudunud hertsogi enda vasallid ja lähemad nõuandjad. Tõepoolest, isegi vangistatud saratseene oli seni koheldud sõjavangidena ja mitte röövlitena, ja kuidas ka võitja võidetut kohtles, polnud keegi kuulnud, et ta oleks hakanud selle üle kohut mõistma. Aga hertsog Charles väitis, et Konradin ja tema sõbrad olid kirikuvande all ja sellega olid nad kaotanud oma rüütliõigused, nii et neid pidi kohtlema kui lihtsaid mässajaid. Mis ta ainult oma kõige lähemaile sõpradele usaldas, oli kartus, et Konradin isegi vangis olles oli talle alaliseks hädaohuks, kuna juba ta nimi hoidis mässutule lõkkel. Avalik kohtupidamine oli aga vajalik selleks, et ei kerkiks mõni Vale-Konradin, kes võiks rahvast hullutada, nii nagu oli juba esinenud üks või teine Vale-Manfred, rääkimata sellest, et petised keiser Friedrichi nimel mitte ainult Saksamaal, vaid ka Itaalias segadusi tekitasid.

Karl Ristikivi "Põlev lipp", ptk XVI,
lk 254–255 /Lund 1961/,
lk 162–163 /Tallinn 1990/

Johann Heinrich Wilhelm TISCHBEINi
nägemus 1790ndaist,
kuidas Flandria krahv Robert annab Napoli vanglas teada
Konradinile ja Austria hertsogile Friedrichile
et nad hukatakse