Euronews ytles äsja, et USA uskuvat, et Serbia kaotas oma moraalse õiguse valitseda Kosovot president Miloševici ja sõjaväe tegude tõttu. (võib-olla suutsin siia teha sisse mõne olulise vea, nii et kontrollige, enne kui tsiteerite.) panen mõned Euronewsi ja blog.tr.ee taustal sugenenud segased ja yha segasemaks minevad mõtted kirja, enne kui meelest lähevad. elu on huvitav ja maailm on jabur.
aga asi on huvitav, sest rõhutavad "moraalset õigust valitseda", mitte rahvusvahelist riikide puutumatuse põhimõtet ehk nahahoidjatest valitsejate ringkaitset, mis on kyllap 1815. aasta Viini kongressist samasugusena pysinud. Napoleoni ymberkorraldused Euroopa yhendamiseks nad pöörasid tagasi, niivõrdkui suutsid, nii et monarhiavastased revolutsioonid tulidki riikide sees ja Euroopa Liit on tulnud vähehaaval, mitte Napoleoni ega Hitleri abil, kes mõlemad yhisturgu yritasid asutada.
Ameerika Yhendriigid saivad oma koosa kätte kodusõjaga, mistõttu on setsessioon siiani sõimusõna. tuletagem yhtlasi meelde Hawai'i kuningriiki, mis Eesti kodanike komiteede liikumise eeskujul omi alamaid arvele võtab; Lakotah Vabariiki, mis ytles lahti lepingutest USAga; Haudenosauneed ehk irokeesi konföderatsiooni, mis aeg-ajalt USA & Kanada omaks peetud maal mõne tee kinni paneb ja mille ametnikud Genfi YRO kontori vahet sõidavad põlisrahvaste asju ajamas Haudenosaunee passidega, sest nad ei tunnista end USA ega Kanada kodanikeks.
jäin heietama. aga moraalne õigus valitseda tundub poliitfilosoofiliselt minema pigem kuhugi Rousseau yhiskondliku lepingu kanti. valitseja rikub lepingut, saab kinga. eeskujud? mõned kolooniad Põhja-Ameerikas ytlesid lahti Briti kuningast.
aga millal ja kuivõrd on kellelgi õigus jätta valitseja ilma moraalse õiguseta valitseda? mida peab valitseja selleks tegema? kas valitseja peab valimistulemusi võltsima? neid standardeid ei pane ilmselt keegi kunagi rahvusvahelisse õigusse kirja, nii et neid kindlate kriteeriumidena oleks võimalik tunnustada ja nende yle Euroopa Kohtus või Maailmakohtus tegelikke ja poliitiliselt kallutamata protsesse pidada. noh, et Ugandi Vaba Teokraatlik Kuningriik kaebab näiteks Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kohtusse ja osavate advokaatide ning veenvate tõendite alusel saab ELi või YRO toel vabaduse, mida rahvusvahelise organisatsiooni missioon siis mõned aastad turvaks (esialgse õiguskaitsena on kohtul õigus saata muidugi olukorda "kylmutama" organisatsiooni kiirreageerimisjõud, näiteks 1-5 lahingugruppi). niimoodi poleks sõda yldse vaja pidada.
YRO tule selles kysimuses väga arvesse, sest ta on - nagu Linnart Mäll ytles - loomult stalinistlik organisatsioon. miks? kolm sõna: julgeolekunõukogu alalised liikmed. nagu Saksamaa yle kohtu mõistmine, kus Stalin pakub, et 50 000 ohvitseri tuleks maha lasta ja tema UKUSA liitlased võivad pakkuda, et 50 000 on palju, laseme parem ainult 49 000 maha. noh, YRO asutajaliige Ukraina on nyydseks kyll iseseisev jõud (aga Valgevene pole seda kyllap kunagi olnud), aga ka YRO saal ehk liikmesriikide peaassamblee hoiab pigem iga hinna eest stabiilsust, sest igayhel on omad separatistid.
mõistagi: Miloševicile on hea viidata, sest tema läks kurjategijana YRO mandaadiga rahvusvahelise kohtu alla. just Kosovo asjas.
õiglase sõja ja õiglase setsessiooni kriteeriumid sõltuvad ilmselt ikkagi põhiliselt mõne maailmakardavoi suvast. praegu on selleks kardavoiks USA. pärast Viini kongressi oli Venemaa, kes praegu ajab seda asja, et iseseisvusõigus on ka Abhaasial (vaba Abhaasia nimel on sõdinud näiteks Šamil Bassajev ja mitmedki väidetavalt FSBga seotud võitlejad) ja Lõuna-Osseetial (Põhja-Osseetia teatavasti kuulub Venemaa Föderatsiooni). Gruusia aga on meie liitlane.
Kosovo iseseisvusprotsessigi algatas tõsiseltvõetaval määral Bill Clinton, kelle algatust Belgradi pommitada revolutsioonilisena tunnustas meil näiteks Jaan Kaplinski. Clinton alustas "humanitaarsõda" Serbia vastu, kui too Kosovos genotsiidi või vähemalt etnotsiidi yritas. ja Prishtines on nyyd Bill Clintoni bulvar, mine tea, kas nyyd just lausa peatänav.
USAs valitseb praegu muidugi koos vabariiklastega väärtuspõhine diplomaatia, mis ilmselt on yks põhjusi, miks nyydseks juba vanema põlve väliseestlased ikka truilt on vabariiklasi valinud, mitte demokraate (isegi Clintonit mitte). sõidavad sisse Afganistani, sest nad toetavad ebaseaduslikke organisatsioone; sõidavad sisse Iraaki, sest võivad hakata rikkuma kokkulepitud võimude tasakaalu maailmas; ytlevad, et Serbial polnudki õigust Kosovot valitseda, sest Miloševic oli põrsas, kõrbegu ta hing igavese tule käes. moraalsed otsustused, mis teha. mina eelistaksin mõelda pigem seadustest ja määrustikkudest ja rahvusvahelisest õigusest kui sanktsioneerida vägivalda moraalse otsustuse põhjal.
esimene riik, mis Kosovo iseseisvust tunnustas, oligi Afganistan, kus võimusuhted on praegu parasjagu keerulised. Eestil läks paremini. Islandi väljak kõlab palju paremini kui, ytleme, Puerto Rico plats. kas ylalmainitud Gruusia on Kosovot tunnustanud? Rumeenia ei ole, kardavad ilmselt Transilvaania ehk Erdely pärast, ja võib-olla mitte ainult. Slovakkia kardab ilmselt kah ungarlasi, russiinidest on neil kah vähemasti mälestus, aga võib-olla veel ka mõni maakond, mis Ukrainale ei läinud. Hispaanial on kah tugevad sisepoliitilised põhjused tunnustamata olla, alles nad keelasid jälle ära Herri Batasuna ehk baski rahvusliku erakonna järjekordse inkarnatsiooni, kellel kahtlemata on mingid sidemed ETAga samuti kui Kosovo peaministril Kosovo Vabastusarmeega.
oluline kysimus on see, kas ja kuidas praegune väärtustepõhine diplomaatia muutuks, kui demokraadid võimule tuleksid. mida arvaks Hillary, kelle abikaasa presidendina yritas maailma asju parandada? lisaks Kosovole veel Somaalia, kust saba jalge vahel minema tuldi pärast Mogadishu lahingut, kus kaotati ryhma jagu võitlejaid (vastane kaotas nii kahe pataljoni jagu, aga need olid Genfi õiguse järgi vist enamasti tsivilistid, nii et see niimoodi otse ei loe). Somaalia kogemus oli ysna valus laks.
ja mida teeks minugi lemmik Barack Obama, kes esindab pehmeid väärtusi ja ilmselt sõjavastaseid valijaid? tema eelisena on märgitud lepitusvalmidust, nii et kuidas tema lepitaks osapooli, kui - ytleme - ekskommunist ja rahvuslikult meelestatud demagoog Ansip (võrdle: ekskommunist ja rahvuslikult meelestatud demagoog Miloševic) oleks oma marurahvuslike kihutuskõnede syydatud vägivallalainega maha mänginud Eesti moraalse õiguse valitseda yha vaesuvat Ida-Virumaad? kummale poole piiri jääks Loksa? kas Alutaguse maleva liikmed saaksid keelu ELis reisida (lisaks sellele, et nad USAsse niikuinii ei pääse)?
mida teeks McCain, Vietnami sõja ajal kommunistide käes sõjavangis istunud vanamees, keda syydistatakse selles, et ta on liberaal, kes mängib konservatiivi? mine tea. praegu ei jaksa kaevata nende kampaaniamaterjale kah mitte.
mis siis teha? valida hästi liitlasi ja hoida pöialt, et ajad on soodsad ja liitlased truud kasulikul kombel. võiks ka paranoiliselt nalja teha: ei pruugi kahju olla paadikuuris meresõidukist, millega yle Läänemere pääseb. automaati ja laskemoona hoiab malev, aga hoida maksaks häid suhteid oma kompanii ja oma maleva relvurpealikuga, juhuks kui Kaitseliit ebaseaduslikult ylaltpoolt laiali saadetakse, aga mõni uus Pitka seadusliku mandaadi ja käsu alusel põrandaalust vastupanu korraldama hakkab.
aga aitab pilkavast nihilismist selleks ööks.
tegelt ilmus Sinimaniseelel lõpuks plaat ära (jõuluaeg on seega ametlikult läbi), plaadi esitlus oli ylitore. seda ma tahtsin tegelikult kirjutada, aga palju täpsemalt. ehk veel jõuab. kust plaati saab, ei tea.
sõitsin Soome silda mööda
