perse ja neeger: rassism pole keeleline nähtus

räägitakse rassismist. või õigemini sellest, kas on fuih öelda "neeger" või mitte. rassismist räägitakse alles teises järjekorras. kõigepealt yritatakse ikka keelt politiseerida.

perse ja raisk, ytlen ma selle peale ausalt ja siiralt. ja mõelge nyyd, kas on fuih öelda "perse ja raisk". sõltub vaatenurgast. yks Saaron Piitre lapselaps väidab, et "perse" ei olnud veel tema lapsepõlves fuih ega ropp sõna, vaid tähendas lihtsalt tagumenti. (aga ega ta ka siis peenutsevas seltskonnas yles ei kasvanud, vaid talus, kus tehti sel ajal ilmselt igapäevaselt väga palju siukesi asju, mis on nyydseks väga paljudele fuih ja ropud.) õigupoolest selsamal folgil, millest kirjutamine mul siin blogis pooleli on, tarvitas yks emakeelne virulane "perset" täiesti mitteropult ja täiesti denotatiivselt. konteksti ja hääletooni järgi oli tarvitus konnotatsioonide poolest neutraalne, käskis mul oma perset kergitada, et ta selle alla mati saaks panna. ja "raisk" ei ole isegi yhe minu eesti keelega oma igapäevast leiba teeniva kolleegi arvates siiamaani kuigi fuih ega ropp.

olen pärast tööpäeva ilmselt väsinud ja tige, võib-olla seetõttu laskun kaasa rääkima. aga ma ei usu, et rassism oleks yksnes keeleline nähtus, et inimesi võib ainult sõnavara pärast maha lasta, nagu seda võidi teha pärast kommunistlikku revolutsiooni ja suurte puhastuste ajal ja nagu Bulgakovi taga kiusati. elementaarne Saussure'i semiootika eristab tähistajat ("neeger") ja tähistatavat (mida selle all õieti mõeldakse). kui tähistatav on minu jaoks lihtsalt – nagu vanemas eesti keeles ikka – lihtsalt tumedanahaline inimene, kas ma siis olen rassist? isegi kui ma ei võta omaks yhtegi tyypiliselt rassistidele omistatud seisukohta või mõistet?

õppige sõnadel ja mõistetel vahet tegema, kallid inimesed. ja teie elu on... hm, mitte palju lihtsam (nagu ma peaaegu oleks kirjutanud), vaid palju värvilisem ja huvitavam. aktsepteerige, et yhtesid ja samu sõnu võib tarvitada väga erineval kombel. rassist on rassist ka siis, kui ta pyydlikult viisakat sõnavara tarvitab. vaadake või Martin Helmet, kes on piisavalt hästi haritud, et oma sallimatust korraliku sõnavara abil väljendada. keeleline koogutamine ykskõik kui suure kõnelejate arvuga eeskuju- või liiderkeele ees iseenesest ei tee kedagi õilsamaks inimeseks. minu meelest pigem vastupidi.

sallivus käib pigem mõisteid ja mõtteviisi pidi. millegi ärakeelamisega on minu meelest raske sallivust edendada. eitust ja ärakeelamist on mõistlik ideoloogia põhjana tarvitada hästi maskeeritult: pigem eelistada positiivseid algatusi kui nõiaprotsesse.

aga muidugi, kui poliitkorrektsesse sõnamaagiasse usute, võite alati alustada kampaaniat Õigekeelsussõnaraamatu autorite vasta. kuni ÕS neegri neegriks nimetamise ära keelab, on igal keeletoimetajal voli ja Tiiu Erelti soovitus “afroameerika” parandada “neegerameerikaks” ja “afroameeriklane” “neegerameeriklaseks”. sealjuures on keeruline ja kummaline talle seda ette heita.

vabariigi valitsuse sanktsioneeritud "kokkulepe" on siuke, et eesti keeles on neeger ikka veel neeger. näis, kauaks. iseasi on muidugi selle "kokkuleppe" totalitaarne olemus, mis eesti keelekorraldusele omane on. ja kas pole sellise nõukogulikult totalitaarse keelepruugi normeerimisega kooskõlas ka tahtmised võtta endale võim ja keelata kõigil inimestel yhe või teise sõna tarvitamine? lugege näiteks Orwelli utoopiat "1984", kus totalitaarne võim tõepoolest kõrvaldas käibelt sõnu ja inimeste enesetsensuur järgi tuli.

ja vabandage mind, kui ma poliitiliselt korrektset keelekasutust stalinistlikuks nähtuseks pean. kommunistide revolutsiooni ja ideoloogiaga ta ju ometi tuli, mauistid ja muud vasakpoolsed on seda katku õhtumaadel levitanud, nii et ta uue ringiga tagasi tuleb. äkki järgmine põlvkond, kes oma silmadega nõukogude aega pole näinud (nii 1988. aastal syndinutest alates, ytleme), peab seda uut episteemi ja ideoloogiat loomulikuks ega näe asju niimoodi. mina olen aga kyllap liiga palju nõukogude ideoloogiast läbiimbunud tekste lugenud, et sellisesse nimetamise maagiasse uskuda.

olen jätnud endale vabaduse rahumeeli (või pigem trotsist oma emakeele politiseerimise vastu) eesti keeles laplast laplaseks ja neegrit neegriks nimetada. kõnes, blogis ja MSNis vähemasti. aga seevastu hanti ostjakiks ei nimeta, sest seda enam suurt keegi ei tee. nendel asjadel on igalyhel omad keelelised põhjused. põhiliselt inerts. loomupärane keeleline alalhoidlikkus: olen siiralt veendunud, et oma emakeelt pole tarvis iga viie aasta takka ymber teha. las ta olla, las kasvab ise, kuidas kasvab, pole tarvis alati kirurgiliselt (poliitiliselt) sekkuda. alalhoidlikkus on muidugi kah poliitika, aga see on mulle lihtsalt sydamelähedane.

yksikute ideoloogiate terminoloogia või erikeelte keelepruugi olemasolu ei eelda seda, et kõiki neid termineid yldkeele peale rakendataks. samuti pole tarvis hakata põdrasammalt alati ja igal pool nimetama islandi samblikuks, mida mõned yliagarad bioloogid yldkõnekeelele yritavad peale suruda. see on lihtsalt lollus.