kelle valitsushimu aastatekoorem polnud lämmatada suutnud

Rüütel Durand, kelle iseloom aastatega sugugi polnud taltunud, hüüdis:

“Kui keegi on süüdi Püha Maa õnnetuses, siis on need süüria ja armeenia naised, keda franki vürstid ja krahvid meelesegaduses on kosinud. Tõepoolest, kõige õigem oleks olnud mõlemad nõiamoorid linnast välja saata ja anda kogu võim ühe sõjamehe kätte, küsimata, kas temas on piiskagi Guiscardide verd. Kui kuningas Henri oleks mees, oleks ta ammugi sõjaväe siia saatnud korda pidama ja ka itaalia kaupmeestelt võtnud tahtmise signoriat mängida.”

Et ka vend Reddecuer oli rääkinud kahest naisest, kellest ma midagi ei teadnud, palusin nüüd oma sõpru mulle olukorda selgitada. Ja et nad polnud seotud ei ühe ega teise võitleva poolega, sain lõpuks veidi selgema pildi sellest võitlusest, mis Tripoli pärast käimas oli.

Krahv Bohemund, kes kaks aastat tagasi oli surnud, oli viimne, kes põlvnes otsejoones esimesest Antiookia vürstist, kes oli olnud Robert Guiscardi poeg. Kuna ta seega oli normannide soost, oleksin pidanud ta vastu rohkem huvi tundma. Aga samal ajal oli ta olnud Templiordu suurmeistri vihaseim vastane ja ma ei kuulnud temast kunagi üht head sõna. Võisin sellepärast vaevalt uhke olla, et nii halb inimene põlvnes samalt maalt kui mina. Tema ema Sibylla oli olnud Armeenia printsess ja oma poja noores eas kaua aega ise valitsusohje käes hoidnud. Nüüd leidis see vana naine, kelle valitsushimu aastatekoorem polnud lämmatada suutnud, jälle oma aja tulnud olevat. Aga ta tütar, Bohemundi õde Lucia, kes oli abielus ühe Apuulia aadlikuga, pidas ennast Tripoli õiguslikuks pärijaks ja oli otsekohe siia sõitnud, et nõuda Tripoli krahvi tiitlit oma mehele. Kuigi ta abikaasa, nagu ütles rüütel Raymond, ei teadnud Tripolist muud, kui et see kuski hommiku pool asus. Tripoli kaubahärrad, kes enamikus olid pärit Itaalia linnadest, nagu igal pool mujalgi, olid meelsamini nõus teenima vana vürstinnat, keda nad vähemalt tundsid. Ja et ta oli vana ja jõuetu, leidsid nad paraja aja nõuda Tripolile samasuguseid õigusi, nagu oli Itaalia linnadel. Tripolist pidi saama vabalinn, nagu oli seda Akkon, kus kõiki linna asju otsustas kaupmeeste nõukogu ehk signoria, kuna krahv pidi leppima selle auga, mille talle andis ta tiitel.

Sellega algas võitlus ema ja tütre vahel, mis oli arenenud nii kaugele, et ei peetud häbiks isegi uskmatute sultani poole pöörduda abi ja toetuse saamiseks. Genova oli alguses toetanud vana Sibyllat, kes oli lubanud sealsetele kaupmeestele suuri eesõigusi. Aga Lucia, kelle poolt oli seadus, oli võitnud Hospidaliordu toetuse ja koos oskasid nad varsti ka genovalased endi poole meelitada. Nagu olukord nüüd oli, näis lesk vürstinna alla jäävat, sest teda toetasid ainult Pisa ja Veneetsia kaubahärrad. Sellega ei olnud ka Tripoli hiljuti loodud signoria sugugi üksmeelne. Või kui nad milleski ühel meelel olid, siis ainult selles, et suurmeister Guillaume de Beaujeu hoiatus oli ainult narrus või koguni katse Tripoli tülidest ise kasu lõigata.

Nii selgus jällegi kord, kui hädasti Püha Maa oleks vajanud kõvakäelist valitsejat. Aga kuningas Henri oli pärast kroonimispidustusi Küprosele tagasi pöördunud ja kuigi ta jättis oma venna enda asevalitsejaks Süüriasse (kus ta asukohaks oli Tüüros), ei seganud ta ennast palju selle sisemistesse asjadesse. See oli pettumuseks nii minule kui ka paljudele teistele, kuigi seda võis vabandada kuninga noorusega ja ta nõrga tervisega. Ometi oli siin palju vapraid mehi, mu eespoolnimetatud vanad sõbrad kaasa arvatud, kes tema käsu peale oleksid valmis olnud surmani võitlema.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962
lk 171—173