kõivokõnõ

kõivokõnõ, (kõivo-sa-kõnõ,) tammõkõnõ
vahõr valgõ (vahõr jo valgõ) puukõnõ
alla juuri vesi joosi
pääle latvu päivä paistu
kasvi tammõ taivahe
vahõr valgõ pilve pääle
kiä läts tammõst taivahe
vahtrõst valgõst pilve pääle?
näio tammõst (näio läts tammõst) taivahe
vahtrõst valgõst pilve pääle
tahtse kuusta kosilasta
päävä pujast peiokõista
kuu oll kuri (kuu-uu oll kuri) kui oll kummõr
päiv oll pallav (pä-äiv oll pallav) kui tä paistu
kuu lahk ärä (kuu-uu lahk ärä) näio kulmu
päiv är palot (päivä är palot) näio palgõ
tahtsõ taivast tä tagasi
tahtsõ ärä maa pääle
kelle murõ murd' tammõ
kohe vette vaiu vahõr
imä murõ murd' tammõ
silmävette vaiu vahõr

õga ria edimäst puult kõrratas, nigu ülläh katõ edimädse värsi man sulgõ seeh kirjä pant: vaihõlõ tulõ "jo" vai "sa" vai "kjulh" vai midägi muud säänest, miä sobis. mõnõ kotusõ pääl ma tiiä, et lauldas määnegi kimmäs sõna vai venitedäs tuu asõmal silp pikembäst, neo kotusõ omma ka kiräh. kõrratas kats kõrda: iistütlejä esi ütles, õt "kõivokõnõ kõivo-sa-kõnõ tammõkõnõ", ja sõs park peräh samma muudu, õt "kõivokõnõ kõivo-sa-kõnõ tammõkõnõ".

ku tiiät viil mõnda sõnna, miä mul puudu jääs (ma pelgä, õt mõni iks jääs, näütüsest lõpuh vast oll midägi viil), sõs ütle no iks mullõ ka, selle et inämbäste jääs sjoo laul õga vahtsõ opmisega ria vai kats lühkümbäst. tuust om hallõ, selle et illos laul om ja võinu alasi pikemb olla.

ku viisi tahat kullõlda, sõs küsü õnnõ. ma või otsi, mul pidänü üts mp3 olõma, koh Leila laul.

ja inne ku unõta: pallo õnnõ, Leila. (täl om täämbä sünnüpäiv.)