mida haridusega peale hakata?

Nirti kysib, mida on humanitaarharidusega peale hakata. intrigeeriv kysimus, mida Tartu Ylikoolis tudeerivate semiootikute seltskondades pikalt arutati Vene ja Aasia kriisi järgsetel aastatel, mis olid yhtlasi praegu (ilmselt) lõpule jõudva buumi eelsed aastad.

seega on kysimusele ikka mitu vastust.

1. kirjaoskajaid on iga riigikorra ajal vaja

kirjaoskaja humanitaar võib alati 1) tõlkida; 2) toimetada ehk teha teiste eest ära neid kirjatöö juppe, mida nad ise ei oska (vt siia); 3) minna reklaamialale; 4) kandideerida riigiametnikuks (haridus- ja välisministeerium peaks igasugu nutikaid inimesi võtma, kes sealse palgaga nõus on); 5) siduda ennast kirjutava meediaga. roosas lehes on mitugi keeletoimetajana alustanud inimest kenakest karjääri teinud, yks päris juhtkonda välja jõudnud, arendusdirektoriks.

aga eks kõik need asjad sõltuvad pigem sellest, mida yks või teine inimene on võtnud teha, mitte sellest, mida ta on võtnud ylikoolis õppida. yks eesti filoloog ehitab palkmaju ja õpetab Viljandis teistele sedasama. filoloogidiplomiga dysgraafe on ikka kah: ega diplom vigast teksti puhtaks ei loe, seda teeb terava silma ja hea keskendumisega inimene. osa rahvast võibki filoloogiks minna seetõttu, et numbreid kardab, teisalt ylikooli minna tahab (kõik ju lähevad) ja midagi peale mõne filoloogilise eriala välja mõelda ei oska.

2. Mitsubishi töötajaks saadakse Mitsubishis töötades

tasub meeles pidada, et ylikooliharidus pole kõige lõpp, vaid midagi muud: kas lihtsalt algus (noh, riikliku vägivallamasina yhest sunniasutusest pääsemine või nii, kui Foucault' moodi radikaalselt mõelda) või siis meeldiv vahepala gymnaasiumi tuupimise ja työelämä rygamise vahel (nagu Jaapanis) või hoopis aimuandmist, mida kõike veel õppida võib (nagu minu semiootika- ja kõige muu sinna kõrvale võetu stuudium: mul on suurepärane ylevaade sellest, millest mul aimugi pole ja kuhu areneda võib).

tööturul vajalikke asju tihtipeale ylikoolis ei õpetatagi, sest haridussysteem jääb meie hirmkiiresti muutunud ja yha edasi muutuvas yhiskonnas turunõudlusest muudkui aga maha, olgu see siis õnn või õnnetus. seda mahajäämist võib kohati ehk mõõta juba tosina aastaga. (TTÜ polevat ka sellest patust vaba.) et iga tööandja peab olulised asjad kohapeal selgeks õpetama. minuga on kyll enam-vähem nii olnud, et praktilisi asju õpin enamasti tööandjate-ylemuste-kolleegide käest või lihtsalt tööd tehes.

palju sõltub inimese enda paindlikkusest.

3. numbrite tundmine ei tule kunagi kahjuks

tasub põhimõtteliselt õppida midagi, mis õpetaks kvantitatiivseid meetodeid tarvitama ja numbrisi praktiliselt tarvitama. muidu võib analyytiline mõistus kängu jääda või siis asjade proportsioone moonutada. (see on asi, mille pärast ma ise teist põlve humanitaarina põhiliselt põen.) psyhholoogia on selle koha pealt tõesti tore, seal on vähemalt andmetöötlus ja statistika hulgas. aga mitte peamine.

geograafia on ka Tartus siuke tore eriala, kus on võimalik spetsialiseeruda nii inimgeograafiks ehk kultuuriga tegelejaks kui ka kartograafiks, mis on kindla peale kahe jalaga maa peal elukutse, kelle leib eales otsa ei saa.

nojah, aga see on rohkem see jutt, et kirjutama võib õppida ka insener, aga filoloogil on tunduvalt raskem inseneriks või fyysikuks ymber õppida. kuigi yks (bio)semiootikas magistri kaitsnud inime läks just see sygis bioloogiat õppima, et lappida auke oma hariduses.

Economist kirjutas ka hiljuti oma yleilmset migratsiooni käsitlevas erilehes, et Marokost kipuvad inseneri- või reaalharidusega inimesed Prantsusmaale ära minema, humanitaar- ja riigiteadusi õppinud inimesed aga jäävad kohapeale, sh riigiametisse.

pildil nobelistist keemik Linus Pauling,
kes pole milleski syydi peale selle,
et kannab seda mytsi.