jõulukombeid vana moodi

kirjutasin kunagi ylevaate maausu pyhadest ehk eesti rahvakalendri aastaringist. panen siia jõulukommete kirjelduse eelmise posti täienduseks. parem hilja kui mitte kunagi.

AASTAVAHETUS:
jõulud ehk talvistepühad, vorstipühad

Päris jõulupühad kestavad kolm päeva peale talvist pööripäeva (21.XII–24.XII), kui päike on pesas. Sel ajal on päevad ühepikkused, öeldakse vanad jõulud. Maausuliste kalendris on uue aasta alguseks esimene pikem päev ehk jõulukuu 25. päev (s.o ristiusuliste 1. jõulupüha). Gregooriuse kalendri aastavahetust (1.I) on kutsutud uuteks jõuludeks. Nagu hingedeaegki, on jõuluaeg pikem ajalõik, mis kestab kauem kui ainult paar püha. Jõuluaja lõpu kohta on mitmeid arvamusi. Viimased jõulud (teise nimega jõuluemapäev) võivad olla taliharja ajal (17.I), saartel arvatakse viimaseks jõulupühaks pudrupäeva (küünlapäeva, 2.II).

Jõuludeks koristatakse ja ehitakse kogu majapidamine ning valmistatakse aasta kõige rikkalikumad piduroad. Pühade ajal ei tohi tööd teha, kõik toimetamine tuleb varakult ära toimetada. Suurem osa ettevalmistustest tehakse toomapäeval või varem (21.XII). Toomapäeva hommikul tõustakse varavalges, et tappa siga ja teha valmis jõulutoidud. Kus jõulutoitu ei tehta, seal pole järgmisel aastal midagi head oodata. Laual peab kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib (kutsutud ka jõuluorikaks) ja valged tanguvorstid. Oma koduõlut peab jätkuma jõuluaja lõpuni. Tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve ning jagatakse karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. Jõululeib, õlu ja liha peavad laual olema terve jõuluaja ja igaüks peab saama niipalju süüa, kui tahab. Siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnestuvad ja tal pole leivapuudust.

Ühtlasi tuleb elamine väga põhjalikult ära koristada, et aasta läbi korras püsiks. Peale põrandapesu pühitakse puhtaks seinad ja laed, isegi õu. Põrandat ei tohi uuesti pühkida enne kui pühad läbi, muidu pühid õnne majast välja. Peale toomapäeva ei tohi jääda ühtegi võlga, jõuludeks tuuakse koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenata midagi välja. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks kaabitakse pisut hõbevalget või raputatakse soola või siis tehakse kadakasuitsu. Jõuluõhtul enne pimedat hooned piiratakse – tehakse nende ümber kõndides ring.

Kui maja korras, on paras aeg sisse tuua jõuluõled, mis tähistab jõulude algust. Õlgedel mängitakse jõulumänge, puhatakse ja ka magatakse, õled summutavad sammude müdina – hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toovad õnne ja tervist, tuppa maksab tuua kasvõi ühe vihu. Kaunistusteks tehakse veel jõulukroone ja ­krässe, samuti kolmeharulisi küünlaid (lambarasvast ja mesilasvahast).

Jõulud on aasta kõige tähtsam ja kõige ohtlikum aeg. Mida inimene nüüd teeb või tegemata jätab, sellest sõltub tema ja ta majapidamise õnn ja käekäik kogu järgmisel aastal. Koju tulevad surnud omaste hinged, kellel on elavate õnnele suur mõju. Nende pärast hoitakse uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Toidunõudel ei tohi kaasi peal olla. Jõuluajal ei tohi öösiti valgus toas kustuda. Valgus ei tohi välja paista. Jõuluöödel oleks hea üleval olla. Kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heidetakse, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.

24.XII on üldine saunaskäimise päev. Saun pannakse küdema juba hommikul ja enne pimedat peab kindlasti saunas käidud olema. Hinged lähevad sauna vihtlema peale pererahvast. Ollakse kodus oma perega. Jõulupühade ajal ei maksa kodunt välja minna: küla peal kõndides võid endale halba õnne kaela saada. Külalisedki võivad tuua õnnetust. Alles südaööst, kui algab uus aasta, võivad poisid ja mehed minna küla peale.

Linnaski on võimalik jõulusid maakombel pidada, oluline on 21.–24.XII hoida toad öösel valged, aknad pimedad ning toit laual.

Kokku kirjutades lugesin siukseid asju:

Eesti rahvakalender. I–VIII. Koostanud Selma Lätt (I) ja Mall Hiiemäe (II–VIII). Tallinn, Eesti Raamat 1970–1999
Mall Hiiemäe. Rahvakalendri tähtpäevi. Tallinn, Koolibri 1998
Ahto Kaasik. Maarahva pühad. http://www.maavald.ee/
Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu // Vikerkaar 1988, nr 1, lk 49–54
Ivar Paulson. Vana eesti rahvausk. Tartu, Ilmamaa 1996
Võro-seto tähtraamat vai kallendri 2003. aastaga pääle. Võro Selts VKKF 2002