perse ja neeger: rassism pole keeleline nähtus

räägitakse rassismist. või õigemini sellest, kas on fuih öelda "neeger" või mitte. rassismist räägitakse alles teises järjekorras. kõigepealt yritatakse ikka keelt politiseerida.

perse ja raisk, ytlen ma selle peale ausalt ja siiralt. ja mõelge nyyd, kas on fuih öelda "perse ja raisk". sõltub vaatenurgast. yks Saaron Piitre lapselaps väidab, et "perse" ei olnud veel tema lapsepõlves fuih ega ropp sõna, vaid tähendas lihtsalt tagumenti. (aga ega ta ka siis peenutsevas seltskonnas yles ei kasvanud, vaid talus, kus tehti sel ajal ilmselt igapäevaselt väga palju siukesi asju, mis on nyydseks väga paljudele fuih ja ropud.) õigupoolest selsamal folgil, millest kirjutamine mul siin blogis pooleli on, tarvitas yks emakeelne virulane "perset" täiesti mitteropult ja täiesti denotatiivselt. konteksti ja hääletooni järgi oli tarvitus konnotatsioonide poolest neutraalne, käskis mul oma perset kergitada, et ta selle alla mati saaks panna. ja "raisk" ei ole isegi yhe minu eesti keelega oma igapäevast leiba teeniva kolleegi arvates siiamaani kuigi fuih ega ropp.

olen pärast tööpäeva ilmselt väsinud ja tige, võib-olla seetõttu laskun kaasa rääkima. aga ma ei usu, et rassism oleks yksnes keeleline nähtus, et inimesi võib ainult sõnavara pärast maha lasta, nagu seda võidi teha pärast kommunistlikku revolutsiooni ja suurte puhastuste ajal ja nagu Bulgakovi taga kiusati. elementaarne Saussure'i semiootika eristab tähistajat ("neeger") ja tähistatavat (mida selle all õieti mõeldakse). kui tähistatav on minu jaoks lihtsalt – nagu vanemas eesti keeles ikka – lihtsalt tumedanahaline inimene, kas ma siis olen rassist? isegi kui ma ei võta omaks yhtegi tyypiliselt rassistidele omistatud seisukohta või mõistet?

õppige sõnadel ja mõistetel vahet tegema, kallid inimesed. ja teie elu on... hm, mitte palju lihtsam (nagu ma peaaegu oleks kirjutanud), vaid palju värvilisem ja huvitavam. aktsepteerige, et yhtesid ja samu sõnu võib tarvitada väga erineval kombel. rassist on rassist ka siis, kui ta pyydlikult viisakat sõnavara tarvitab. vaadake või Martin Helmet, kes on piisavalt hästi haritud, et oma sallimatust korraliku sõnavara abil väljendada. keeleline koogutamine ykskõik kui suure kõnelejate arvuga eeskuju- või liiderkeele ees iseenesest ei tee kedagi õilsamaks inimeseks. minu meelest pigem vastupidi.

sallivus käib pigem mõisteid ja mõtteviisi pidi. millegi ärakeelamisega on minu meelest raske sallivust edendada. eitust ja ärakeelamist on mõistlik ideoloogia põhjana tarvitada hästi maskeeritult: pigem eelistada positiivseid algatusi kui nõiaprotsesse.

aga muidugi, kui poliitkorrektsesse sõnamaagiasse usute, võite alati alustada kampaaniat Õigekeelsussõnaraamatu autorite vasta. kuni ÕS neegri neegriks nimetamise ära keelab, on igal keeletoimetajal voli ja Tiiu Erelti soovitus “afroameerika” parandada “neegerameerikaks” ja “afroameeriklane” “neegerameeriklaseks”. sealjuures on keeruline ja kummaline talle seda ette heita.

vabariigi valitsuse sanktsioneeritud "kokkulepe" on siuke, et eesti keeles on neeger ikka veel neeger. näis, kauaks. iseasi on muidugi selle "kokkuleppe" totalitaarne olemus, mis eesti keelekorraldusele omane on. ja kas pole sellise nõukogulikult totalitaarse keelepruugi normeerimisega kooskõlas ka tahtmised võtta endale võim ja keelata kõigil inimestel yhe või teise sõna tarvitamine? lugege näiteks Orwelli utoopiat "1984", kus totalitaarne võim tõepoolest kõrvaldas käibelt sõnu ja inimeste enesetsensuur järgi tuli.

ja vabandage mind, kui ma poliitiliselt korrektset keelekasutust stalinistlikuks nähtuseks pean. kommunistide revolutsiooni ja ideoloogiaga ta ju ometi tuli, mauistid ja muud vasakpoolsed on seda katku õhtumaadel levitanud, nii et ta uue ringiga tagasi tuleb. äkki järgmine põlvkond, kes oma silmadega nõukogude aega pole näinud (nii 1988. aastal syndinutest alates, ytleme), peab seda uut episteemi ja ideoloogiat loomulikuks ega näe asju niimoodi. mina olen aga kyllap liiga palju nõukogude ideoloogiast läbiimbunud tekste lugenud, et sellisesse nimetamise maagiasse uskuda.

olen jätnud endale vabaduse rahumeeli (või pigem trotsist oma emakeele politiseerimise vastu) eesti keeles laplast laplaseks ja neegrit neegriks nimetada. kõnes, blogis ja MSNis vähemasti. aga seevastu hanti ostjakiks ei nimeta, sest seda enam suurt keegi ei tee. nendel asjadel on igalyhel omad keelelised põhjused. põhiliselt inerts. loomupärane keeleline alalhoidlikkus: olen siiralt veendunud, et oma emakeelt pole tarvis iga viie aasta takka ymber teha. las ta olla, las kasvab ise, kuidas kasvab, pole tarvis alati kirurgiliselt (poliitiliselt) sekkuda. alalhoidlikkus on muidugi kah poliitika, aga see on mulle lihtsalt sydamelähedane.

yksikute ideoloogiate terminoloogia või erikeelte keelepruugi olemasolu ei eelda seda, et kõiki neid termineid yldkeele peale rakendataks. samuti pole tarvis hakata põdrasammalt alati ja igal pool nimetama islandi samblikuks, mida mõned yliagarad bioloogid yldkõnekeelele yritavad peale suruda. see on lihtsalt lollus.

go on home British soldiers go on home

laulusalm saab peaaegu tõeks täna, teisipäeva keskööl. nyyd nad lõpuks lähevad, 38 aastat pärast algse plaani järgi paar nädalat kestma pidanud operatsiooni algust. operatsioon Banner saab läbi. Briti sõdurid lähevad Põhja-Iirimaalt koju. Kuningliku Iiri Rügemendi kolm pataljoni lakkavad olemast. avaliku korra kaitsmine jäetakse politseile. kõige rohkem on Briti vägesid korraga olnud seal 27 000 ja yhtekokku on seal teeninud 300 000 britti. 5000 kyll pidada jääma, aga väljaõppele Iraagi ja Afganistani ja muude ylemeremissioonide jaoks.

loe ka International Herald Tribune'ist.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

If you stay British soldiers if you stay
you'll never ever beat the IRA
the fourteen men in Derry are the last that you will bury
so take a tip and leave us while you may.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

No! we're not British we're not Saxon we're not English
we're Irish! and proud we are to be
so fuck your union jack we want our country back
we want to see old Ireland free once more.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

Well we're fighting British soldiers for the cause
we'll never bow to soldiers because
throughout our history we were born to be free
so get out British soldiers leave us be.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

Go on home British soldiers go on home
have you got no fuck'in homes of your own
for eight hundred years we've fought you without fear
and we will fight you for eight hundred more.

et folk või: lauba hommik

lauba hommikul roomasime kõik, Sinimaniseele & Tsõdsõpujaleelo rahvas ja sõbrad, kes me seal Oliveri põranda peal olime, magamiskottidest välja ja vedasime ennast umbes kolmes jaos linna peale. pool eilset õhtat olid igasugused rääkinud, et kell yksteist hommikul Tormise loeng, kuidas regilaulu õieti laulda tuleb, ja kell kaksteist meestelaulu tuba (viimast rääkisid kyll põhiliselt poisid, mõistetavalt).

jõudsime linna, kell oli vaevu kymme või polnud sedagi, irdusime Mirjamiga ylejäänud rahvast, kes läks sööma. nad kõik olid tänavu ju esinejad-korraldajad, aga mina ega Mirjam mitte, sest ma põld lillekestki liigutand, et kas või press olla. (no aga ma tegin ka kolmel folgi päeval neljast ka lehte, nagu selgus – see on siis vist kolmas folk minu yheksast, kuhu ma ainult yheks päevaks läinud olen.) tegijate söögitelk oli Jaani kiriku kõrval, ilmselt on neid juba nii palju, et kolledži hoovis oleks nad liiga jalus.

soomlane on Venemaal fašist nagu eestlanegi

kohe pärast irdumist avastasime telgi kõrvalt Heleni, kes ka otsemat teed sööma läks, ja soomlase Sonja, keda kohtasime viimati Helsingi linnas Kallios, kuhu pärast Turus “Thori vasara” muusikali vaatamist ööseks läksime. rääkis veidi muljeid tänavu Mordvamaal Saran Ošis peetud soome-ugri tudengite konverentsist IFUSCOst, kus oli kaheksa soomlast ja kaheksa eestlast. kõik ylejäänud muidugi olid teadnud, et eestlased on fašistid ja soome keelt eesti keelest keegi ei erista, nii et soomlased automaatselt kah. suurem osa soomlasi oli Saran Oši kogunenud Venemaa Föderatsiooni pealt, Udmurdimaalt ja mujalt.

miä tüü oll´ edimäne

ja siis rääkis Sonja, kes oli oma käepaela saanud koristamise eest ja tegelikult parasjagu lastetelki koristaski, kui ma teda kõnetasin, et inimesed on ikka rumalad ega oska lugeda: öösel olid mingisugused lastetelki läinud lällama, kes yldse lapsed polnud. ilmselt ei osanud silti lugeda, kuhu suurte tähtedega oli kirjutatud, et see telk on LASTETELK. ja suurem jagu matte, mis seal lastetelgis veel eelmisel päeval maapinda katsid, olid kuhugi jalutama läinud. jätsime Sonja koristama ja läksime edasi.

tyhi ja hyljatud

käis peast läbi, et äkki võiks vähemalt päevapileti osta, niisiis suundusime Kirsimäe tee peal oleva piletitelgi juurde. sealt avastasime Karmo, kes magas asendis nr 2, mida soovitati Teise ilmasõja ajal Vene kindralstaabi ohvitseridele: istud tooli peal (Karmo kyll pingi peal, tooli polnud) ja toetad pea ristatud kätele laua peal. ei reageerinud leebetele fyysilistele ärritustele ega lubage-pöörduda-vormelile, kuigi Mirjam väitis, et tema kannad liikusid viimase peale veidi kokkupoole. refleksid?

igatahes, piletit me tema käest ei saanud. ei saanud ka staabist, kuhu pääseb kolledži hoovi kaudu. kirjade järgi tegeleti seal ainult meeskonna-esinejate-kylalistega. korraks oli seal näha kyll kurguhaigusest õnnetu ja väsind näoga Avet, aga siis tuli Triinu ja nad kadusid kuhugi. pressikeskus oli kah tyhi, Ants Johanson vaatas väljas, kuidas keegi – oli vist politseimees? – andis intervjuud mingile kaamerale, ja Liisi põld kuskil näha.

et folk või: reede õhtu

reede õhtu. rohkem lehte ei tee, lähen ära Viljandi bussi peale. Mona oli kummalisel kombel helistand kah juba veidi enne viit, imestas, et mind Viljandis polnud. takkajärgi mõeldes oleks ehk mõistlikum rongi peale minna. ja nagu nöögiks läheb kell 18.23 otse Kitsekylast rong Viljandisse kah, nagu näen rongiplaani vaadates.

igatahes, jõudsin kohale. Mirjam oli bussijaamas vastas. Monat nägin, kuid temaga peale tervituse yhtegi sõna vahetama ei juhtunudki, pealegi läks ta juba laupäeval ära. yheksast õhtul pidi saama Riia tantsuklubi järgi läti tantse tantsida rohelise lava peal, aga võta näpust: lätlasi polnud. olid pilli mängimas hoopis lõõtsamängija Asso ja yks Nikns Sunsi tegelane, kelle nimi mul meeles pole, ja õpetamas Ave ning Valdis. nemad olid kah alguses lava peal ja mikrofoniga, Ave seletas. see õpetamine võttis veidi kaua aega, liiati kui asi alles veerand kymnest pihta pidi hakkama. tantsisime kolm-neli tantsu, kuni kell hakkas väikest viisi kymme saama.

Liinatsurade kõige popim kontsert

kymnest oli Liinatsurade kontsert kultuurimaja hoovis. sinnapoole minnes nägime somnikuid Tinut ja Kuldmarja. ja veel oli enne tarvis sabas seista, et raha välja printida. meie ees oli supilinlane Aliis. sabast läksid mööda ka somnikud Turgon & Grimmu, kellega paar sõna juttu ajasime.

tsurade kontserdile jõudsime lõpuks kolmanda laulu alguseks, mis oli Meremäe "Truba Taar'a". Hao Paalile see ikka meeldib rohkem kui Verska oma, aga pole parata - isa käest õpitud. ja võib-olla Verska "Truba Taar'at" lauldaksegi liiga palju, ainult et mina satun seda liiga harva kuulma või laulma. poole kontserdi pealt tabasin ära Jaagu, kelle ymber olid veel Taavi, Martin, Oliver yhes Mari ja Tinnuga, ja veel häid inimesi. yhesõnaga Tsõdsõpujaleelo ja mõned liitlased. kui kontsert

hakkas läbi saama, tegime lava ees koledaid hääli ja plaksutasime. kokku pigistasime neilt neli lisalugu välja. need olid Hao Paali lemmik "Iste ma maailma veerekese pääle" (mis on tänapäeval tegelikult võrukeste syldilugu), too ai-lii-ljubadalolii-refrääniga šlaager, mille tuntuimad värsid peaks olema "armastus ja hambahalu, halusa omma mõlõmba/ armastus om süämeh, hambahalu lõvvaluuh", jupp põdratapmislaulu, ja vist Sergo kyla lugu (kui see varem polnud).

pärast tuli Jüri lava pealt alla ja rääkis, et kunagi pole Liinatsurade kontserdil rahvas neile nii kõvasti oma poolehoidu avaldanud. teisalt polevat neil kunagi varem ka kella kümnest kontserti olnud. osa rahvast kadus vasakule ära ja siis jäimegi lõpuks kolmekesi Martini ja Jüriga. Mirjam läks oma pagasit pakihoiust ära tooma, et enne keskööd kätte saada. meie aga läksime kolmekesi Pauluse kiriku poole Jüri autot lykkama. lõpuks ta ei tahtnudki lykata, Jüri sai ta mootori jõul ära pargitud, nii et ta loodetavasti kellelegi ette ei jäänd.

söömine on ainus töö, mis toidab

Martin ja Jüri läksid Spordihoone Isutuba uurima, kuigi sealt midagi head ei leidnud, mina seisin seal telgi vastas suure risti peal, et tyhja telefoniga Mirjamit leida. mööda läks läbimärg Tinu, teel telklaagrisse, kes ytles, et folgil leitakse kõik lõpuks yles. mõne aja pärast tulid ka Martin, Jüri ja lõpuks Mirjam.

sadas jubedasti. läksime lõpuks Talina uulitsa pitsakohta sööma. Jüri rääkis, et on nyyd oma kodukihelkonnas tööl, kui yritasin teda veenda Supilinna korterit ostma. yhtlasi nägime, kuidas naaberlauas hõõglambi pealt kenale neiule tilk peaaegu keevat vett näkku tilkus. ilmselt laseb neil katus kuskilt läbi. käskisin teenindajatel lambi ära kustutada, kui nende nägudelt mõistmatus vastu vaatas. kustutasid.

laulsime kõiksugu laule

sadu jäi vähemaks ja lõpuks jäi yldse järgi. istusime kiriku kõrvale maha, jõime õlut, Saku Kulda, sest Jüri tahtis ega saand yksi teda ostetud, ja laulsime igasugu laule, sealhulgas "Kristiina kivella istus", "Üks kuningatütar ja kuningapoeg", "Iste ilma veere pääle" ja "Mind kutsuti pulma". ymisesime yhe uue viisi valmis ja laulsime selle peal ära pika laevalaulu.

olime seal seni, kuni Jürile tuli meelde ja pähe, et võiks regilaulupessa Kondase keskuse õue peal minna. läksime. istusime haanimeeste pystkotta maha. sai võru keelt rääkida. haanimees, kes seal valves oli ja kelle nime ma ei tea, rääkis, et kui liiga kõvasti laulame, tuleb papp kirikust ytlema. et neil olla siuke kaup old. Jüri aga ytles, et tunneb pappi, millest järeldati, et muret pole. laulsime kõiksugu laule, sealhulgas isegi toda kõige kuulsamat "Haanja meest", mis mõne teise haanimehe kuuldes parem vast laulmata on jätta. valvehaanimees irvitas kyll, et õige tarvis lubjakive Võrru vedada. sain teada, et Jüri on tolle ingeri "Pääskylintu-päivälintu" laulu sõnad ka ära õppinud ja siis ta võttiski eest (järgmine päev nägin, kuidas ta seda lava pealt eest ytles Tsõdsõpujaleelole). Martin ja Mirjam jäid pikapeale uniseks ja siis arvasime heaks uttu tõmmata ja Oliveri juurde koti peale minna.

aga enne laulis Martin ära “Andke meite allid kuued”, mida tunneb arhiivilindistuse järgi. avastasin, et tean vist lausa kõiki värsse, nii et saan leegajusega või poole värsi pealt sisse tulla (kuidas sellega siis on: mitmenda silbi pealt yldse tohib leegajusega sisse tulla, kui meil viru laul on? kas ainult kahe viimase pealt? kas see poole värsi pealt kaasalaulmine on ainult kihnlaste komme? see kysimus mind vaevab ja ega mul pole pähe tulnud Tormise käest kysida, kui võimalus oleks olnud. tema niikuinii annaks vastuse, mis kõlaks nagu lõplik tõde). Oorti esitusest polnud kuulnudki.

kombed, pulmad ja kihelkonnad

seletasin talle teel Peetrimõisa poole, kuidas on ilmselgelt tegu pulmalauluga: peiupoolne pulmarahvas on koos ja tuleb suure hulgaga ja ärbeldes mõrsjakoju mõrsjat kätte nõudma. Eller on rääkinud ja vist olen ka Ülo Tedre raamatust lugenud, et yhe kombe järgi peiupoiss pidavat koguni hobusega yle aia hyppama ja siis mõõgaga mõrsjakodu katuseräästast puudutama, kusjuures mõrsja sugulased võivat teda takistada. ja yldse, mõõgaga relvastatud peavad olema isamees ehk mõõgaisa, peigmees ja peiupoiss. Rootsi ajal olla nad vist kolmekesi ratsa lausa liikunud. nagu läheks sõjaga mõrsjat ära võtma. mõõgaisa täristavat mõõka juba lauas istudeski. kõiksugu ärplemist on näiteks ka “Salmelaulus” ehk “Tähemõrsjas”, kus täht oma mõrsjat nõuab (kahte “Salmelaulu” kuulsin järgmisel päeval regilaulutoas, kus Tink Tingadi ja Kadrina Kadrid neid laulsivad).

ja oot, alles nyyd kirjutades tuleb meelde: Setumaa välitöödel rääkis Verskas seesama tädi, kes Siberis yhes naftakylas oli elanud ja kellega ma setu keeles põhjapõtradest ja neenetsitest rääkida sain, näitas ette, kuidas druuska ehk tsootska sisse tulles oma kepiga siuh-säuh risti ukse peal teeb. ja mis see tsootska kepp muud on kui mõõga aseaine. noh, peiupoiss peab raiuma iga toa ylemise piida sisse oma mõõgaga risti, enne kui mõrsjat-peigu sinna sisse lähevad. olen isegi Rotalia korporatsiooni uste ylemiste piitade peale raiund Ülle-Hallsilma pulmas. ja noorem Säre raius väga innukalt neid riste Imbi-Andrese pulmas. (aga seda ma Martinile ei rääkinud.)

arutasime hoopis kihelkondliku identiteedi yle. Otepää on ainus kihelkond, mille piirid on maastikul tähistatud, märkis Martin. ja kysis lõpuks kihelkondlike kommete kohta, ja mina ei mõistnud midagi mõistlikku rääkida. tuli meelde Lennarti spekulatsioon “Hõbevalges”, kuidas kihelkond kord aastas kihla ehk lepingut või omavahelist vannet uuendamas käis. ja siis yhe pika laua taga sõi. ja korjusepäev, mis taliharja kõrval kalendris kirjas on ning mille nimi meenutab setu korädsipraasniku oma. korädsipraasnikul said mingi kandi peremehed kokku ja pidasid Peko pidu ning selgitasid endi hulgast vereliisuga (leebe lööma, kuni kellelgi veri väljas) uue Peko peremehe. Mülleri jutlustes räägitakse kah korjusest, mis ilmselt peab tähendama kogunemist, rahva kokkukorjamist. (kas kärajad on eesti keeles soome laen? äkki on see korjuse-sõna meil põline? ei tea. järgi uurida ka eriti ei oska. keegi on asjast midagi kirjutanud, olen vist mingit viidet näinud, aga ei mäleta, kustkaudu. iseenesest kahju, et Jüri ligi ei olnud, tema oleks teadnud kroonikate lugeja ajaloolasena midagi täpselt rääkida.) aga lõppeks võib koguneda ka väiksem hulk rahvast kui kihelkond.

meie usus on yldse laiematest kogunemistest vähe teada, vahest ongi kyla suurim hulk rahvast, kes koos yhiseid vana usu kombeid pidanud on. marilased on surnuist yles tõstnud Tšumbõlati mäe peal nende noorima suure jumala haua peal peetava pyha, kuhu iga kolme aasta takka koguneb mari rahvast yle kõigi maade, kus nad elavad, ja see ongi nende usu kõige suurem pyha. ersad on kah kogu rahva pyha algatanud ja peavad seda. tänavu oli ka, mõned nädalad tagasi. (aga päris kõike seda ma ka ei rääkinud, vähemasti mitte päris siis.)

uni annab uue kuue

lõpuks jõudsime Peetrimõisa kohale kah. Oliver märkis, et aegamööda on rahvast tema poole ikka juurde tulnud: neljapäeval polnud esimese korruse suure toa põrandal peaaegu kedagi, nyyd aga peaaegu kõik. omade silmadega võisime näha, et see oli tõsi. ja tegelikult oli isegi Mirjam eelmise öö olnud Kadri juures põrandal kahe lätlasega kõrvu ja siis hommik otsa lugenud mingit käsitööraamatut, mistõttu jäi reedese päeva esimesest tantsimisest ilma. Kadrit ennast nägin ma alles laupäeval.

aga äkki seltsimees Stalin helistab

[Stalini] valitsemisaastatel töötas kogu riigiaparaat stalinlikus rütmis ja oli allutatud Rahvaste Isa päevarežiimile. Stalin töötas öösiti, seepärast istusid kõik rahvakomissarid, aga hiljem - ministrid, hommikuni oma kabinettides: aga äkki seltsimees Stalin helistab. Kui kabinettides istusid öösiti rahvakomissarid, siis istusid ka nende asetäitjad: aga äkki läheb rahvakomissaril kiiresti vaja mingeid andmeid. Aga kui istusid oma laudade taga rahvakomissaride asetäitjad, siis jäid oma töökohtadele ka peavalitsuste ülemad. Ja valitsuste ülemad. Ikka koos asetäitjatega. Ning osakonnajuhatajad. Ja kõik teised. Iga soovija leiab hulgaliselt selliseid fakte: "Riigikaitse rahvakomissariaadis, RKKA poliitvalitsuses, samuti ka ÜK(b)P KK aparaadis käis tollal üleüldine kiireloomuline öötöö. Näiteks Mehlis ei sõitnud koju enne kella 5-6 hommikul." (Kindralmajor J. A. Boltin. "Krasnaja Zvezda", 10. märtsil 2004.) "Kõikides rahvakomissariaatides töötati öösiti." (V. S. Jemeljanov, "Sõja lävel". Moskva, 1971, lk 23.) Stalinlikust tööstiilist räägib poliitbüroo liikmekandidaat D. T. Šepilov: "Töö käis hommikuni... Sageli ühtis ühe tööpäeva (õigemini, töö-öö) lõpp teise algusega... Töö käis raugemata. Infarktid, insuldid ja surmajuhtumid olid kõikjal tavalised." ("Voprossõ Istorii", 1998, nr 5, lk 12-13.)
Ning mitte üksnes valitsusametnike Moskva ei elanud selles rütmis. Vaid ka kogu maa. Kogu juhtimisaparaadil tuli end häälestada Moskva rütmile. Istub öösel mingis Urkaginskis parteisekretär, aga koju minna ei tohi: äkki nõuab Moskvast keegi osakonnajuhataja asetäitja abi viivitamatut vastust... Kaug-Idas oli veel hea. Kui Moskvas oli öö, oli seal juba päev. Aga kuidas teistel?

Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006
lk 298

häda pole selles, et kangelasteod on välja mõeldud

Suur rooma ajaloolane Cornelius Tacitus naeris välja sõjaajaloo võltsijate meelisvõtte: varjata häbi ja kuriteod sangaritegudega. Selle asemel, et tõetruult kirjeldada sõja käiku, jutustavad võltsijad üksikutest kangelaslikest saavutustest. Ja häda pole selles, et need kangelasteod on ilustatud või lihtsalt välja mõeldud, vaid selles, et tegelikke või väljamõeldud sangaritegusid kirjeldades nad varjutavad, tumestavad ja asendavad tegelikku ajalugu. Uljas õukondlane, kes paneb kokku võimule meelepärast versiooni, jätab faktid, mida ei saa teisiti tõlgendada, lihtsalt vahele. Ta vaikib sõja põhjustest, poolte jõududest, vägede olukorrast ja asetusest, väejuhtide kavatsustest ja plaanidest, kaotustest, lahingute ja sõdade tulemustest. Selle asemel: sangariteod, sangariteod, sangariteod.
Kõik, mida naeris välja Tacitus, leidis kaks aastatuhandet hiljem täieliku ja üleüldise rakenduse selle sõja ajaloos, mida mõned pahatahtlikkusest või hingelihtsusest nimetavad "Suureks" ja koguni "Isamaasõjaks". Sõja esimesest päevast alates ja juba peaaegu 60 aastat räägitakse meile kangelaslikkusest, kangelaslikkusest ja veel kord kangelaslikkusest, ent sõja ajaloo kirjutamiseni pole siiani jõutud.

Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006
lk 167-168

isegi ahvid teavad, et kompanii on optimaalne

leht kirjutab, et kompaniisuurune yksus on sisemiselt sidus ja sinna kuulujad yksteisele lojaalsed:

Rootsi maksuamet võttis organisatsiooni ümberkujundamisel eeskuju ahvide käitumise uuringust. Amet kujundas selle põhjal tänavu suvest koosseisuüksuste suuruse, väidetavalt on umbes 150 inimest parim töökooslus, kirjutas täna Kauppalehti.
Maksuameti teatel on 150 inimest ka ülempiir, kui palju võib ühes kontoris töötada. See olevat bioloogiliste uuringutega kindlaks tehtud, see on sotsiaalset ühtekuuluvust tundva rühma suurus. Viidatakse nii samas suuruses sõjaväeüksustele, usurühmadele kui küttide-korilaste kooslustele.

kroon, leib, roosid: Tüüringi Elisabeth Narvas

Alates neljapäevast, 2. augustist on Narva linnuses avatud näitus "Kroon, leib ja roosid - 800 aastat Tüüringi Elisabethi sünnist".

Narva jõudis stendinäitus 1237. aastal katoliku kiriku poolt pühakuks kuulutatud Ungari kuningatütrest ning Tüüringi vürstinnast Elisabethist (1207-1231).

Kroon, leib ja roosid võtavad kokku Tüüringi Elisabethi – keskaegse kristluse ühe silmapaistva kuju – olemuse.
See imeline naine ning tema elavast jumala sõnast kantud elu mõjub veel tänapäevalgi oma vahetuses muljetavaldavana. Ungari kuninga tütrena kasvas ta üles Tüüringi hiilgavas krahviõukonnas ja pühendas oma elu lõpuaastad Marburgis ligimesearmastusele.
Elisabethi elu võib mõista kui ajastu peeglit ning ühtaegu ka kui täielikku loobumist varem kindlaksmääratud eluteest, teenimaks Kristust, kelle ta leidis vaestes, haigetes ja hüljatutes.

Kroon, leib ja roosid peegelduvad ka näituse ülesehituses. Kui näituse esimene kolmandik kajastab Elisabethi päritolu ja elukäiku, siis teine osa tutvustab tema tegevust, pühakukskuulutamist ning austamist reformatsioonieelsel ajal. Näituse viimane osa kajastab Elisabethi eeskuju järgi elamist reformatsiooniajast kuni tänapäevani välja.

Näituse algatajad soovivad Tüüringi Elisabethi 800. sünniaastapäeva tähistamisega juhtida võimalikult suure hulga inimeste tähelepanu tema isikule. Elisabethi rõõmus ja vahetevahel muretu, tarkuse ja töökusega ühendatud vaimsus võiksid ehk näitusekülastajailegi innustust anda.
Nii noored kui ka vanad, ajaloo kui ka vaimulike huvidega, usklikud ja kahtlejad saavad Elisabethi mälestusest osa, innustust ning ergastust omaenese tegemisteks.

http://www.800-jahre-elisabeth.de/

tekst: Narva Muuseumi pressiteade (loe: taaskasutatud spämm)
pilt: Kay Körner, Dresden Seevorstadt

Iraak või Iraan?

blondiin kysib teiselt: "kuidas on õige kirjutada, kas Iraak või Iraan?"

nõukogude kollane allveelaevastik

vene allveelaevu värvitakse yle kord aastas ja siis kole põhjalikult. nii et pärast pannakse luuk kinni ja madrus ei näe enam midagi peale terasvaala kõhu oma yheksa kuud ega tea seeaeg välisilmast midagi. tuumaallveelaevade passivärv on must. läinud aga yks eesti poiss Moskva olympiamängude paiku vene sõjaväkke allveelaeva peale. kui oli käes aeg allveelaevu värvida, tulnud Moskvast kõva allkirjaga kiri, et seoses olympiamängudega on must värv otsas. võtke kollast. eks siis võeti ja maaliti allveelaevad hoolega yle. nii sõitiski yheksa kuud mööda Põhja-Jäämerd nõukogude kollane allveelaevastik.
B rääkis.

muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks

Ning ajajärgul, kui eesti kirjandus oli kaitsetuimalt aldis keelenormijate "käsen-keelan"-ukaasidele, söandas tema keelepruuk, too rahvakeelsuse ja esoteerika ainulaadne sulam, põikpäiselt jälgida omaenda seaduspärasusi kuni korrektoreid marruajavate pisiasjadeni välja. Edasi: kui temaga meie kirjandus sai endale oma esimese tõsiselt (ja kui tõsiselt!) võetava religioosse luuletaja, siis on tema kristlus redutseerit kriitilise kahtluse puhastavate hapetega ja avardatud haardega sügavuti ajas ning laiuti ruumis. (Sünkretism -usundite ladvuti üksteist riivamine pigemini kui kokkukasvatamine - poleks hoopiski õige sõna siin, kus on tegu ühiste juurte poole laskumisega, jah, lausa sööstva puurdumisega.)
Ja midagi taolist võiks mutatis mutandis öelda tema vahekorra kohta meie šamanistliku esivanemate-usuga, mille lünkliku ning hapra traditsiooni puhul muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks, kuid mille ühtaegu universaalse ning spetsiifilise tuuma just Uku Masingu sõnavõimu pealtnäha kaudne, sisimas ürgomane puudutus imeväärselt taaselustab.

Hüvastijätt Uku Masinguga
Ilmar Laaban. Marsyase nahk
Tallinn, Eesti Raamat 1997
lk 157

saatsin soome-ugri noored pikalt

võeh. tulen mina Tartust, kus olin rekvisiit Hansapäevadel. jõuan suurte pakkidega Talina (kolimine ei ole syndmus, see on eluviis; vähemalt minu elus viimase viie aasta jooksul). tõmban hinge ja vaatan "Laanetaguse suve" lõppu. ymisen-laulan tuttavaid laule kaasa. kell hakkab järjekordselt palju saama. aga noh, kell on palju olnud juba oma kaks-kolm päeva järjest, nii et see pole uudis. peaks asju ymber pakkima ja veel kord yle vaatama varustuse, mis aitab mul Krauka tuuril rekvisiit olla. õhtul läheb ju jälle lahti. aga ei viitsi.

ja siis heliseb telefon. võõras number. +7 8212 algusega. Venemaa seega, tuleb mälusopist meelde. ei ole Ameerika. neil on vist +1. ytlen torusse selgelt ja kõlavalt oma nime. loodan veel, et äkki on see mõni inime, kellega ma eesti või soome keelt rääkima olen harjunud. tyhjagi. öeldakse vene keeles "Soome-ugri rahvaste infokeskus". arvan, et mõeldakse seda Fenno-Ugria Asutuse allasutust, mis Roosikrantsi uulitsas hingitseb ja et mu number on lihtsalt kuskilt kaudu lekkinud kellelegi, kes arvab, et mina olengi SURI. vabalt võib ju olla, olen tolle asutusega igasugu koostööd teinud ometigi, võidakse segi ajada kyll.

yritan hakata seletama, et mina olen mina, mitte SURI, aga ei jõua eriti kaugele, sest vene keel suus ei kuula kuigi palju sõna (nii ka edaspidi terve kogu vestluse). aga ei. põhimõtteliselt jõuab mulle kohale, et nad on ikka SURI Komimaal asuv nimekaim, kes asutati vist Komiinformi projektina ja igatahes Komi Vabariigi toetusega. ja natuke kahtlane ta on, nagu kõik asjad, millel võimude toetus Venemaal on.

Komimaal on muidugi oma nafta ja see on andnud neile raha kohaliku võimu toel kah teha, aga see kohalik võim on kah siuke, nagu ta on. 90% on ikka venelasi, raha jagatakse nagu meil setudele, symboolsete-dekoratiivsete-rekvisiitsete asjade peale enamasti. et meil on kaks põlisrahvast (komid ja neenetsid) ja me oleme nende yle uhked ja neil on mõni oma kool ja rahvakunstiansambel. ja kohalikud konformistid kipuvad mõtlema jubedamal kombel valitsusbyrokraadi moodi kroonulikult, olgu nad kuitahes põlisrahva-aktivistid. ja kohalikud vastalised ei ole kippund kah kuigi mõistlikud olema, pragmaatiliselt pädevat poliitilist programmi pole näinud ega kuulnud, ikka meeleavaldused ja põhimõtteline poliitiline vastalisus. ega ma muidugi viimase aja asjadest ei tea. kunstnikud ongi vist kõige toredam rahvas sealtkandist, kellega mul kokkupuudet on olnud. ahjaa, mõned muud noored entusiastid on kah old, kes mingit asja justkui ajasid, aga ma ei saand aru, mis asja täpselt.

aga mida see nimetu naisterahvas siis tahtis? andis teada, et Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsioon (venekeelne lyhend MAFUN, vaata ka siia ja siia) korraldab oma kaheksanda kongressi Sõktõvkari linnas Komimaal. minu nimi oli kirjas Tartu Nefa Ryhma taga, aga see organisatsioon on vist kyll otsad andnud. nii et see naisterahvas siis seletas, et neil oleks tarvis delegaate Eestist (kuigi formaalselt on asi ikkagi igasugu seltside ja yhenduste katusorganisatsioon). et Eestist kedagi pole. põhimõtteliselt olin asjast teadlik, aga olin ikka lootnud Seto Noorte Seltsi peale, et äkki sealt keegi läheb. nad on ju käinud igasugu ugrimugrilistel yritustel viimastel aastatel.

Sõktõvkari linn on uue ehk praeguse ja kehtiva Petroskoi linna kloon (eelmine Petroskoi sai sõjas hukka ilmselt). Petroskois olen kaks korda kyll käinud, viimati koos Oortiga festivalil nimega Folk-Marafon. ei ole mu lemmiklinn. lootust kongressi ajal linnast välja saada põhimõtteliselt ikka on, kultuuriprogramm on niikuinii kah seal sees. ja kui ei ole, siis õhtuti ikka lauldakse-tantsitakse. nii et kui minna, siis koos koori ja killõga ehk vähemalt kolmekesi, et saaks setu laule korralikult laulda. ei või ju loota, et Sveti või mõni teine sama laia rahvalaulurepertuaariga tegelane kohal on. ja just sellist löögiryhma pole mul kuskilt võtta. pealegi olen lõikuskuu teisel poolel juba tagasi tööl.

nii ma siis rääkisin, et Tartu Nefa Ryhm on surnud, et ma kyll ei tea kedagi, kes Eestist läheks, et noored eestlased ei räägi vene keelt (rääkisin seda kõike omaenda vigases vene keeles), et MAFUN on selline kroonulik Venemaa-keskne organisatsioon (noh, põhimõtteliselt on neil liikmesorganisatsioone Soomest ja Ungarist, aga mõni yksik; laplasi yhendavaid organisatsioone esindavad tavaliselt Koola poole laplased, kes vene keelt oskavad). tegelikult ytlesin muidugi russkaja ja gosudarstvennaja, sest igasugu muud sõnad ei tuld niimoodi plaksti meelde ja aega mõelda või võimalust käte-jalgadega vehkides asju selgitada telefonis ometigi pole. see põld nyyd minust ilus, aga kogu see lugu on ikka piisavalt kaugeks jäänd kyll.

kedagi eriti agiteerida kah ei mõista, sest Eesti-Saami Yhendus on kah ysna surnud organisatsioon ja Seto Noorte Seltsi esindaja on asjast teadlik. nägin omade silmadega, kuidas talle seletati. kodanikuyhiskond, mu iiri eeslik. kahju iseenesest.

samas ei hiilga tavaliselt MAFUNi koosolekud sisuga. põhimõtteliselt on lugu sama, mida kirjeldasin Ekspressis soome-ugri rahvaste maailmakongressi kohta rääkides:

Üldise ja suure “soome-ugri asja” ajamine takerdub samuti tihtipeale venekeelsesse bürokraatiasse. See erineb riiklikust Vene bürokraatiast selle poolest, et soome-ugri asja ajavaid venekeelseid pabereid teevad suures osas inimesed, kes ei räägi vene keelt emakeelena. Väga paljudel neist on raskusi korraliku ja õige vene keele rääkimise ja kirjutamisega: paljud udmurdid ja marid kurdavad, et tegelikult on isegi nende ülikoolis käinud rahvuskaaslaste vene keele oskus liiga vilets. Teiseks on nendel venekeelsetel paberitel, mis ametlikult ja pidulikult vastu võetakse, enamasti väga vähe mõju, kuigi nad kopeerivad administratiivaktide sõnavara: “otsustame”, “suunata”, “peame vajalikuks korraldada” ja kõike muud säärast, mis enamasti ainult sõnadeks jääbki.

nii et alati jääb võimalus siukest mitmekymne inimese kogunemist kasutada lihtsalt rahvaga tuttavaks saamiseks, et äkki saab teha või ajada mõnda yhist projekti või midagi. mõnikord tõesti veab ja näed asjalikke inimesi, kellega mingisugust koostööd teha. sest keskset tugistruktuuri MAFUNil viimati polnud või polnud see kuigi tugev. pigem on seda MAFUNi lindinimesega logo (nyydseks meie hulgast ära lennanud mari kunstnik Aleksandr Ivanov joonistas ja ilus on, vt ylal & all) hea kylge panna igasugu asjadele, mis synnivad kahe liikmesyhenduse omavahelisest koostööst.

sõnaga: ei viitsi eriti. on MAFUNile uut põhikirja tehtud ja muidu nalja saand ja vene keelt parandatud, kyll Joškar-Olas, kyll Verskas, kyll Petroskois. mingit selget sihti ega oma eesmärki silma ees pole. ega mõista asja olulisust selgitada. poliitiliselt ja maailmaparanduslikult oleks muidugi tähtis aidata näiteks mari- ja udmurdikeelset kirjandust välja anda. eriti lasteraamatuid ja noortekirjandust. kas või tõlgetena muudest keeltest, olgu lapi või võru. aga see asi tuleks kuidagi laiemalt ette võtta. ja selleks pole vaja minna tingimata Sõktõvkari.

aga kui keegi huvitatu juhtub seda lugu siin lugema, võtku yhendust.

muidu: Ardan-Buje kylas (põle nime õigekirjas kindel, yks ersa kyla peaks olema) võeti eile kinni Indrek Särg, kes filmis tänavust rasken' ozks'i ehk rahvapalvust. miilits võttis kinni, neli tundi oli kinni ja ähvardati. siis lasti lahti. räägitakse, et BNS teab paremini. aga mul läheneb aeg rekvisiidiks hakata ja ära kaduda.

inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha

9. Jumalaist austavad nad enim Mercuriust, kellele on lubatud kindlail päevil tuua isegi inimohvreid. Herculest ja Marsi lepitavad nad lubatud loomohvritega. Osa sveebe ohverdab ka Isisele. Ma ei tea täpselt, kus on selle võõramaise kultuse põhjus ja päritolu, välja arvatud see, et liburnikujuline tähis viitab sissetoodud religioonile. Lisaks ei pea nad taevaste vägevuse tõttu kohaseks jumalaid seintega piirata ega mingil inimnäolisel viisil kujutada - nad peavad pühaks hiisi ja metsi ning kutsuvad jumalate nimedega seda salajast, mida näevad üksnes oma aukartuses.

10. Endeid ja liiske jälgivad nad ülimalt tähelepanelikult. Liisuheitmise tava on lihtne. Nad tükeldavad viljapuult lõigatud oksa väikesteks juppideks, ning tähistanud need mingite märkidega, viskavad need huupi ja juhuslikult valgele riidele. Seejärel palub avalikel liisuheitmistel hõimupreester, eraviisilistel perekonnapea jumalaid ning tõstab taevasse vaadates kolm oksajuppi; väljavõetuid tõlgendab ta vastavalt varem märgitud tähistusele. Kui see on keelav, ei tehta sama asja kohta samal päeval enam päringuid, kui soosiv, uuritakse veel kord ennete usaldusväärsust. Sealgi on küll tuntud ka lindude häälte ja lennu uurimine, ent rahva eripäraks on ennete ja hoiatuste nõutamine hobustelt. Neid valgeid ja ühestki surelike tööst puutumata hobuseid kasvatatakse rahva kulul neissamades metsades ja hiites, püha vankri ette rakendatuna saadab neid preester ja kuningas või hõimupealik, jälgides hobuste hirnumist ja korskamist. Mitte ainult lihtrahva, vaid ka ülikute ja preestrite hulgas ei usaldata ühtki teist ennet samavõrd - iseend peavad nad jumalate teenriks, hobuseid aga kaasteadjaks
On veel üks ennustamisviis, millega nad uurivad keeruliste sõdade tulemust. Nad lasevad ühel nendega sõdiva rahva seast ükskõik mis viisil võetud vangil astuda kahevõitlusse oma rahva keskelt valituga, kumbki omis relvis. Ühe või teise võitu käsitatakse endena.

46. See on Sveebimaa piiriks. Kas peukiini ja veneti ja fenni hõimud peaks arvama germaanlaste või sarmaatide hulka, on kahtlane. Ehkki peukiinid, keda mõni kutsub ka bastarnideks, on keelelt, eluviisilt, asualalt ja majapidamiselt germaanlaste moodi, on nad kõik räpased ja ülikkond tegevusetu. Segaabielude tõttu muutuvad nad veidi inetumaks nagu sarmaadid. Venetid on kommete poolest paljugi (sarmaatidelt) üle võtnud sest nende röövlijõugud kammivad läbi kõik metsad ja mäed, mis peukiinide ja fennide vahel kõrguvad. Siiski loetakse neid pigem germaanlaste hulka, kuna nad ehitavad maju ja kannavad kilpe ja naudivad oma jalgade väledust - see kõik on erinev sarmaatidest, kes elavad vankri peal ja hobuse seljas. Fennid on uskumatult metsikud, kasimatult vaesed: ei relvi, ei hobuseid, ei kodukoldeid, toiduks taimed, kehakatteks loomanahad, magamisasemeks maapind. Ainsaks lootuseks on nooled, mida nad raua puuduses luuga teravdavad. Jahipidamine toidab ühtmoodi nii mehi kui ka naisi, sest kõikjal koos olles nõuavad nad ühiselt taga ka saagipoolist. Ja lastelgi pole metsloomade ega saju eest muud kaitset kui okstest põimitud ulualune: selle alla peituvad noormehed, see on varjuks vanadelegi. Kuid nad peavad seda õnnelikumaks kui põldudel ägamist, majapidamises vaevanägemist, omaenda ja teistegi saatuse pillutamist lootuse ja hirmu vahel. Tundmata hirmu kaasinimeste ja jumalate ees, on nad saavutanud keerulisima, nii et neil pole vaja palvetki. Ülejäänu on juba muinasjutuline: helluusidel ja oksioonidel on inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha ja liikmed - selle väheuuritud teema jätaksin ma lahtiseks.

P. Cornelius Tacitus
Germaanlaste päritolust ja paiknemisest
Ladina keelest
tõlkinud ja kommenteerinud
Kristi Viiding
"Loomingu Raamatukogu"
2007 21/22
Tallinn, SA Kultuurileht
ptk 9-10, 46, lk 8-9, 24-25

kellele võlgneme väliseesti kirjanduse?

juhtusin naljatlemisi formuleerima lause: Rudolf Hessile oleme tänu võlgu väliseesti kirjanduse eest.
selgitan (ettevaatust, see on vandenõuteooria või midagi väga sellesarnast):
1. Hitleri lähim võitluskaaslane ja asefyyrer Rudolf Hess pööras ära ja lendas Šotimaale kylla Hamiltoni ja Brandoni hertsogile.
2. 10 lehekuul 10154 hyppas Hess lennukilt maha ja murdis jalaluu, õige pea võeti ta kinni. kuivõrd ta ise lahkus mängust ja oli elu lõpuni vangis, ei puutu ta enam asjasse.
3. kui uskuda Meltjuhhovi, siis Nõude Liidu juhtkond sai asjast teada ega osanud asjast suurt midagi arvata ning olla segaduses olnud (vt yht asjaga seostuvat lõbusat lugu siit).
4. kui uskuda Meltjuhhovi, siis kaotas Nõude Liit initsiatiivi jõund alustada rynnakut Saksamaa vastu osalt sellesama segaduse tõttu: kardeti, et Hess sõitis rahu sõlmima ja peljati Suurbritannia lahkumist sõjast.
5. algas Suureks Isamaasõjaks kutsutud sõda.
6. kui oskuda ka Viktor Suvorovit, siis oli ka Tallinna kaitse õieti korraldamata, sest Saksa pealetungi ei oodatud.
7. Saksa okupatsiooni varjus suutsid paljud eestlased, sh kirjanikud, väljamaale pageda. lugege näiteks Karl Ristikivi kirju.

kui pole naljakas, ärge palun võtke tõsiselt. või siis kirjutage alternatiivajalooline romaan. (Viktor Suvorovi nimi juba iseenesest peaks sisendama lugejasse kahtlust.)
*
ja ausõna: loodan Teise ilmasõja ajaloo jätta õige pea kus see ja teine. olen selle temaatikaga tegelenud põhiliselt eelmise ameti kohusest.

kaotame miljon sõdurit või kaks miljonit või viis

Žukov oleks pidanud end mõttes asetama saksa strateegide asemele ning püüdma hinnata olukorda nende vaatekohast. Sissepiiratud linna või kindlust saab vastane ära võtta üksnes kahel viisil: tormijooksu või piiramisega. Pealetungi eest tuleb maksta rohke verega. Piiramise eest – ajaga. Pole kahtlust: saksa kindralite asemel oleks Žukov sööstnud kohe pealetungile. Kuid Žukovi töö selles seisneski, et kaalutleda: kas tõesti veel keegi peale Punaarmee oleks otsustanud tormi joosta maailma kõige kindlustatumale linnale, milles on nõnda palju relvastust, et seda pole sõna otseses mõttes kuhugi panna, ning nõnda palju vägesid, et neid tuleb sealt välja viia tervete brigaadide ja diviiside kaupa? Kas tõesti saksa kindralid mõtlevad samamoodi kui nõukogude omad? Meile on ükskõik, kas kaotame miljon sõdurit või kaks miljonit või viis. Vahet pole. Ent Saksa armees pole asjad korraldatud samamoodi. Saksa kindralite pead töötavad teisiti. Nad mõtlevad teisiti. Meile on kolmesaja tuhande sõduri asjatu surmaajamine – väike taktikaline kaotus, neile on see aga juba peaaegu strateegiline tase. Nemad mõtlevad veel korra, enne kui sellistele kaotustele välja minna.

Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
Triloogia "Võidu vari" teine osa
Vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006, lk 393

tanke jõudis relvastusse rohkem, kui neid toodeti

Olemasolevas statistikas tankide tootmise ja nende jõudmise kohta Punaarmeesse on antud tabelites 4B ja 5B, kuid nendes on terve rida erinevusi. Osa 1932. aastal täielikult komplekteerimata tanke ehitati lõpuni 1933. aastal, kuid need sattusid jooksva aasta statistikasse. Ja vastupidi, tehnika vastuvõtmine tehases loeti nende jõudmiseks väeosade relvastusse. Seda fakti võib illustreerida tanki T-26 tootmise andmetega aastatel 1931–1932 (vt tabelit 3B). Vähem arusaadavad on erinevused andmetes T-27 kohta, mida jõudis relvastusse rohkem, kui neid toodeti.

(Meltjuhhov)

Hajameelse kommentaar: Juurdekirjutuseks nimetatakse seda, mis siin segast saab olla. Juba tsaariaegne tava. 70ndatest liigub legend juurdekirjutustest kumuleerunud tuumaallveelaevast.

in beasa

lohken Villle blogga, gos muitala, mot davás vuolggii. veahá váivi lea, go in beasa ieš Sápmai dan geassi. na juo, boahtá dálvi ja de várra beasan. muhto álgán vajálduhttit giella - in duođas nagoda juohkes sátni sátnegirjjis geahččat ovdalgo čállán.
manimus gearddi go finadin Sámis, ledjin eestilaš joavkku Raud-Ants mielde Östersunddas (leago dien báikkis makkárge davvigielat namma? in lea gávdnon) Liet-Lavlut dáhpahusas. ja dat báikki lei gal eanet Ruoŧŧa go Sápmi. muhto eat mii beasamet olggobealde gávpogii. duoddaris lea gal earálágan.

60 aastat AK-47 ehk Kalašnikovi automaadi synnist

eile ehk reedel sai Kalašnikovi automaat 60 aastat vanaks. relva autor kindralleitnant Mihhail Kalašnikov elab Ižkari linnas Udmurdimaal, sealsetes relvatehastes on päevakangelasi ka toodetud. nagu ka väga paljudes muudes kohtades. kokku olla neid 100 miljonit. Eesti on omade AK-47tega toetanud Iraagi uut korda ja kaitseliitlased neid ikka kyyrisid enne seda. enam neid meil ei pruugita, isegi Kaitseliidu väljaõppes mitte enam. põhja pool pruugitav Galil aga on soomlaste Rk 62 kaudu AK-47 järeltulija.
yhtlasi synnipäevaõnnitlused n-ltn K. K.-le.

kuidas nõidu arvele ei võeta ja muud nõiajuttu

lapi nõid, mida kujutab O. H. von Lode puulõige raamatule
“Beskrivelse over Finnmarkens Lapper,
deres Tungemaal, Levemaade og forrige Afgudsdyrkelse” (1767).
pildil on illustreeriv tähendus: ta on siin ilu pärast
ja õigupoolest pole tal järgneva jutuga kuigi palju pistmist

Skeptik kirjutab, et nõidade kohta tehakse Soomes seadus ja et muudes Põhjamaades juba on. tsiteerin allpool. kommenteerida eriti ei viitsi, võtan teadmiseks. Islandist pole juttu, aga kyllap on seal suhtumised teisiti, sest vähem saksa kultuuri on sealt yle käind. yhtlasi tervitused vantaalasest nimekaim Otsole, kes mulle Lapimaal, kus ta traditsioonilist saami käsitööd õppis, kuppari'te seltsist ja Soome rahvameditsiiniharidusest rääkis. vist on see selts.

1: vene ajal pandi nõidu kinni

või siiski, meelde tuleb kyll, et Koikkülä Suri pandi vene ajal kord või mitu isegi trellide taha istuma ravitsemise eest (ja ma ei mäleta, kas vana Suri või noor Suri, nad on minul nagu ka paljudel teistel lootusetult segi). ma ei tea, mis syydistusega, äkki põleks pandud, kui tasu põleks võtt. yks lugugi, mis temast räägitakse, on siuke, et miilitsad tulid, aga siis ta eksitas nad ära ja nad ei leind kätte ja siis pääses. (ei mäleta, va veriste hurm, neid lugusid kuigi täpselt. õnneks võin neid yle kuulata.) aga vene ajal igasugu nõidu kiusati kah taga, või oli nende tegutsemine ikka ysna piiratud. Liiming Ints, kellele Kaika Laine on tädi, rääkis, et nii kaheksakymnendate lõpust (või oli 1986?) hakkas selle koha pealt vabamaks minema ja siis hakkas igasugu uusi sigima (vrd plastic shaman). enne olla old kõik need vanad yle Eesti ikka yksteisele teada, nii kymmekond, omavahel kirjavahetuses ja puha, rääkis Ints.

2: Haava Kadi oli enne Kaika Lainet samas kandis

Kaika Laine tervisest põle tykk aega midagi kuuld. kuigi alles kaks nädalat tagasi käisin Kaika ja Ähijärve kandis. ja isegi magasin Haava Kadi kohast ehk Kotilõimelt pärit sängis (Liiming elab vana Kotilõime aseme kõrval Käokingul, Kotilõime on kokku kukkunud, ainult Käokingu on alles jäänud). kes ei tea, siis Haava Kadi oli sealtkandi ravitseja enne Püssä Lainet. naistehaiguste peale oli tal hea käsi. jah, muu hulgas käsi, tundis sellega igasugu asju. kelle kalm seal Kaikamäel kokkukukkund vene kiriku kõrval surnuaial tänaseni näha on, kirjas on Kadi Aab. ainuke pilt, mis ma Haava Kadist näinud olen, oli suure piibliraamatuga käes. tema õde olla ka ysna "noh, selline, usklik" olnud, räägiti mujal (ei räägitud pilgates).

uurivad ajakirjanikud Juhani Püttsepp ja Toomas Sildam on Postimehte saanud yhe Haava Kadi ytlemise:

"See, kes kannab minu matustel risti, ongi minu mantlipärija," lausus kustuval häälel 94-aastane Kaika imeravitseja Kadi Aab. Ta suri 1956. aasta kevadel ja matustel kandis risti Karula postiljon Laine Roht. Ämmaemandana kümme tuhat last vastu võtnud ja imeravitsejana samuti tuhandeid inimesi aidanud Kadi Aabi matustel käis vähe rahvast, kuid sõnum tema ristikandja nimega levis kiiresti suust suhu. Laine Rohti 1927. aasta 4. mail ilmale aidanud Kadi Aab nägi tüdrukukese otsa ees nõiamärki - risti, madu ja karikat.
(Postimees, 7. september 1999)

kyla peal räägitakse veel, et Kadi olla käinud mitmele oma nõiasõnu pakkumas (mõne jutu järgi isegi paberi peal; sõnade yleskirjutamine oli vist kohati kombeks), aga ega keegi eriti ei tahtnud. tõrkumine sellisel puhul on tegelikult tavaline ja igati tervemõistuslik. Siberis käivad noore tulevase nõia juures lausa teistest ilmadest tegelased, kes ta tervise kallale kipuvad ja temaga mängivad, kui ta tõrgub, mis on loomulik ja mõistetav. šamaanihaigus, ytlevad uurijad. Laine ise on lubanud oma teadmised-võimed Lüllemäe surnuaiale kaasa võtta. Sildamit-Püttseppa kirjutavad, et otsib järglast, aga see pole enam tõsi. ja rästiku pealt viina oskab sealkandis teha iga vanem inime. tehnika: võta tyhi pudel; otsi soo pealt või kust tahes rästik; lase pudelisse roomata või suuna kahe puupulgaga, kui ei lähe; pane pudelile punn peale; vii koju, võta punn pealt ja vala metsakohin peale; pane punn peale tagasi ja lase seista. aitab kõiksugu asjade vasta.

3: Setumaal kuulsin nõidade kohta rohkem kui Võrumaal

kui nyyd võrdlen mullusuise välitöökogemusega (baas oli Verskas, käiguraadius keskeltläbi tosinkond kilti sealt eemale), siis Setumaal teatakse igasuguseid seda masti tegelasi rohkem kui seal Karula kihelkonnas. lugusid on rohkem ja erisugusemaid ja rohkemate inimeste ning kunstide kohta. tihedam asustus, arhailisemad kombed ja luteri kiriku nõiajaht jäi teisele poole piiri? või äkki neist lihtsalt räägitakse meelsamini sealpool õhtumaa tsivilisatsiooni piiri? Hirvõ Jaan ehk Jakubi Jaan oli Järvesuu ehk Verska kandis yks kõva tegija, keda nõiakski nimetada julgetakse. (oli vist Võpõlsuvas? ei pruukind olla. oh halba mälu kyll.) ja tema poole hakkas käima igasugu venelasi ka ysna palju ja igasugu imenõidusi tahtmas, mitte ainult ravi. võimudega oli tal kah häda. aga siukesi muidu tarku mehi-naisi või sobijaid, neid oli vast iga paari kyla kohta kyll.

lõpp: nõidus asendab kohati siiani meditsiini

nojah, Hiinal olla vist tänini poliitika sallida pisemates või kaugemates kohtades nõidu, eriti kui ametlik arstiabi sinnamaale ei ulata. Mihaly Hoppal rääkis. Hiina alla jäänud Ida-Tyrkistanis on neid vanu nõiakultuure kyll. Seevastu Venemaa punased, ja olgu nende elu teistes ilmades selle eest keeruline, võtsid ikka kulakšamaanid ära hävitada.

et pikaks veniv ebamäärane jutt (tõesti ei viitsi ajada kyysi taha allikatele, et täpsemaks ja selgemaks ajada, liiga kaugel on nad praegu kah; metodoloogiliselt jällegi on kahtlane selge fookuseta teineteisest nii kaugeid nähteid ja kultuure omavahel siduda, nagu siin teinud olen) millegi juba täiesti teemakohatuga kokku võtta, siis tsiteerin, nagu Heno Sarve suulise teate järgi meelde on jäänud, Äksi nõida: "ega ma usklik ei ole. ma olen lihtsalt religiöösne inimene."

ja siis lubatud kirjakoht Skeptikult:

Seadused uskumusteraapiate kohta on Põhjamaades erinevad. Näiteks Rootsis, Norras ja Taanis on reeglid selle kohta, millistele patsiendirühmadele ja milliste haiguste korral selliseid ravimeetodeid kasutada ei tohi. Rootsis on tehtud selge vahe professionaalsel ja tõenduspõhisel ravimisel ning uskumusteraapiate vahel, kuid uskumusteraapiate pakkujaid ei registreerita.

Soomes vastavat seadusandlust alles kavandatakse. Arstide Liidu arvates ei tohiks seadustesse lisada nõuet uskumusteraapiate praktiseerijate registreerimist. See nõue annaks vale pildi selle kohta, et ühiskond justkui tunnustaks registreeritud inimeste professionaalsust ja ravimeetodite ohutust. Lisaks oleks selliste ravimeetodite pakkujaid võimatu kontrollida, kuna nende meetodite mõju ja praktika on uurimata.

Uskumusteraapiate pakkujad peaks kohustama hüvitusvastutusele, kui nende meetodid põhjustavad kahju või raskendavad patsiendil pöördumist päris ravi poole. Kindlasti tuleks piirata uskumusteraapiate kasutamist lastel ja raskesti haigetel patsientidel.

you have to be pretty technical before you can even aspire to crudeness

I put the shotgun in an Adidas bag and padded it out with four pairs of tennis socks, not my style at all, but that was what I was aiming for: If they think you're crude, go technical; if they think you're technical, go crude. I'm a very technical boy. So I decided to get as crude as possible. These days, you have to be pretty technical before you can even aspire to crudeness. I'd had to turn both those twelve-gauge shells from brass stock, on a lathe, and then load them myself; I'd had to dig up an old microfiche with instructions for hand-loading cartridges; I'd had to build a lever-action press to seat the primers – all very tricky. But I knew they'd work.

William Gibson
Johnny Mnemonic
1981

mõrsja rautamise sõnad

piira piira vellekene
piira enda pikukeseks
enesele elueaksi
raiu raiu raudkäsi
raiu rauaterveeksi
piira piira peiupoissi
piira nõiad nõmmikusse
toa taha tammikusse
piira linnud lepikusse
halvad aiateivastesse

(need mõrsja rautamise sõnad on yhiskeelsed ja pandud kokku kahtede sõnade järgi, mis Ülo Tedre raamatust loetud, vt algupärandeid allpool; võite vabalt tarvitada, sarnaseid olen ise mõlemal korral lausunud, kui tarvis läks; pildi tegi Andres Lumi mullu suvistelaubal Toomemäel; keskel mõrsja Ülle)

***

"Mõrsja väljatoomisele järgnes mõrsja piiramine (rautamine, karastamine) – komme, mida tuntakse Kesk- ja Lääne-Eestis ning Mulgimaal. Levikuala lõunaosas toimus piiramine mõrsjakodus, levikuala põhjaosas aga peiukodus, kus see oli üks esimesi tseremoniaalseid akte. Mõnes kohas toodi mõrsja selleks puhuks õue. Peigmees, isamees ja peiupoiss kõndisid kolm korda ümber mõrsja, kas hoides mõrsja pea kohal ristatud mõõku või mõõku neiu üle kokku lüües. Piiramise juures laulsid (või sõnusid) kaasikud:

Piiri, nüid, piiri, vellekene,
piiri ende pikutsesse,
esi endele iässe!
Rau nüid rau, raudkäsi,
rau nüid ravvaterve'esse!

(H II 42, 499/500, Karksi)

või

Piira, piira, peiupoissi,
piira nõiad nõmmikussa,
toa taha tammikussa,
piira linnud lepikussa,
halvad aiateivastesse!

(H III 15, 614 (107), Vändra)

Kombega taotleti mõrsjale tervist ja pikka iga. Järgnes neiu kolmekordne õhkutõstmine või sümboolne tõstmine saajarahva sekka. Tõstis peig (resp. isamees ja siis peig, isamees ja peiupoiss). Komme on olnud juba möödunud sajandi kolmandal veerandil haruldane ja taandumas."

Ülo Tedre.
Eesti pulmad
Lühiülevaade muistsetest
kosja- ja pulmakommetest.
Kirjastus "Eesti Raamat"
Tallinn 1973,
lk 48–51

vabadiku preemia laureaat ostis keskpanga?

yks sahistab:
räägitakse, et Mart Laar on Gruusia panka ostnud. Bank of Georgia. mina nyyd mõtlen, kas see on neil keskpank või.
teine arvab:
jah, äkki ostiski Friedmani preemia eest nende keskpanga. vabadiku preemia, antakse kord aastas vabaduse eest.

***

Mart Laari DVD on siinkandis juba vist nädalapäevad (kui mitte kauem) vedelenud. kile sees. keegi põle lahti teind. DVD peal on Laari kõne vabadiku preemia vastuvõtmisel ja yhtkomateist veel.

seisust vahetada tähendab vahetada rõivaid

Guillaume "andis" ennast Templiordule kolmekümne aasta eest. Kas teeks ta ka praegu sellise annetuse – tema, kes ta ei kuulu enam ammu madalamasse rüütelkonda, vaid koorekihi hulka, kus nii vagaduse alal kui teisteski valdkondades teadagi moest lugu peetakse? Guillaume on vananenud seisukohtade iselaadne tunnistaja. Ta on sellest teadlik ja ta ütleb: "Kuulake mind: juba ammu lubasin ma end Templiordule; nüüd pean ma lubadust."
Mindagu siis ja toodagu tema garderoobist punase ristimärgiga valge rüü; ta on selle lasknud õmmelda aasta tagasi ja ainult tema ning Geoffroy le Templier teavad selle olemasolust. Guillaume lamab. Rüüd ei saa selga panna. Nii laseb ta oma uue seisuse sümboli enese ette laiali laotada. Seisust vahetada tähendab vahetada rõivaid. Eelkõige tähendab see elulaadi muutmist, uute kohustuste võtmist. Siit alates on Guillaume templirüütel. Igaveseks. Templirüütlid on mungad. Nad ei tohi naist puutuda. Guillaume ei puutu järelikult oma naist. Sellest hetkest peale jätab ta maha selle, kes viimased kakskümmend aastat on olnud temaga üks: "Armas naine, emmake mind see viimane kord." Guillaume kergitab ennast voodis nii palju kui võimalik, et nende huuled viimases suudluses kokku saaks. Nuuksed muutuvad häälekamaks. Kahvatu krahvinna ja tütred viiakse minema, sel ajal kui meister Aimery kohalejäänud meeste ees vajalikud vormelid kõneks seab.

***

Hiljem, tõepoolest viimastel hetkedel, tuletatakse talle meelde, et ta rõivakastid on ikka täis: kõik need sarlakpunased oravanahaga kaunistatud rõivad, kaheksakümmend tuliuut kasukat – ta ei saa neid ju endaga kaasa võtta; kiirustagu ometi ning lasku need ära müüa; selle raha saaks Kiriku erinevate kogukondade vahel ära jagada, et nii endale sellega lunastuse vahendeid, see tähendab eestpalveid osta. Ja siis Guillaume vihastab tõepoolest: "Vaikige, te nurjatud! Mul on sellistest nõuannetest enam kui küll. Varsti on käes nelipühad, siis peavad minu maja rüütlid uued rõivad saama. Ma tean väga hästi, et ma ei saa neid enam ise jagada. Ja teie tulete mulle auku pähe rääkima. Tulge siia, Jean d'Early. Truuduse nimel, mis te Jumalale ning minule võlgnete, palun ma teil rõivaste jaotamine minu asemel läbi viia. Kui neid ei peaks kõigile jaguma, saatke keegi Londonisse ja laske osta, mis puudu jääb. Peaasi, et keegi minu inimestest minu üle kurta ei saa."
Hea isand jälgib, et peetaks kinni kodumajja puutuvast moraalist, mis nõuab, et majaisand oma majalisi parimal moel varustaks, aga ka ühiskondlikust moraalist, mis näeb ette, et hierarhias kõrgemal seisvad rüütlid peavad rikkalikumaid kingitusi saama kui teised. Hea isand mõtleb kõigepealt oma majakondlastele, kes kõik sõltuvad tema lahkusest. Hea isand – nagu näiteks Püha Louis mõned aastad hiljem – teab ka, kui tähtis osa on keha ehtimisel paraadide ja uhkeldamise kultuuris, ühiskonnas, mis otsustab inimese üle selle järgi, mis tal seljas on. Guillaume teab, et armastatud, kardetud ja ümmardatud on vaid see, kes on hästi riides. Le Maréchal on hea isand. Sellisena tahab ta jääda oma majakondlaste mälestustesse: oma seisusele kohaste vooruste täielise kandjana, pillavalt üllameelsena. Öö möödub oravanahka, siidi ja soobleid jagades. Rüütlid kuhjavad kokku kõik kaunima, mis on isanda keha katnud. Need vähesed viletsamad asjad, mis üle jäävad, antakse vaestele. Surija näis uuele elule tõusvat igaühes, kes end tema rõivastega ehtis. Pühapäeval enne taevaminemispüha jäeti Guillaume sel tseremoniaalsel moel riietest ilma. Temale ei jäänud enam muud kui surilina. Guillaume oli lahkumiseks valmis.

Georges Duby
Guillaume le Maréchal
ehk
Maailma parim rüütel

Prantsuse keelest
tõlkinud
Lore Listra

Tallinn, Varrak 1997
lk 20–21, 24–25

the mistake of careless celestial scribes

Once she came home retailing a story of a number of a number of people who had died and come back to life shortly thereafter, apparently because of the mistake of careless celestial scribes, who had written down the wrong names. Bold smiled; the Chinese imagined a complicated bureaucracy for the dead, just like the ones they had established for everything else. "They came back with information for their living relatives, things that turned out to be correct even though the briefly deceased person couldn't have known about it!"
"Marvels," Bold said.
"Marvels happen every day," I-Li replied.

Kim Stanley Robinson
The Years of Rice and Salt
Bantam Books, 2002
lk 46