et folk või: lauba hommik

lauba hommikul roomasime kõik, Sinimaniseele & Tsõdsõpujaleelo rahvas ja sõbrad, kes me seal Oliveri põranda peal olime, magamiskottidest välja ja vedasime ennast umbes kolmes jaos linna peale. pool eilset õhtat olid igasugused rääkinud, et kell yksteist hommikul Tormise loeng, kuidas regilaulu õieti laulda tuleb, ja kell kaksteist meestelaulu tuba (viimast rääkisid kyll põhiliselt poisid, mõistetavalt).

jõudsime linna, kell oli vaevu kymme või polnud sedagi, irdusime Mirjamiga ylejäänud rahvast, kes läks sööma. nad kõik olid tänavu ju esinejad-korraldajad, aga mina ega Mirjam mitte, sest ma põld lillekestki liigutand, et kas või press olla. (no aga ma tegin ka kolmel folgi päeval neljast ka lehte, nagu selgus – see on siis vist kolmas folk minu yheksast, kuhu ma ainult yheks päevaks läinud olen.) tegijate söögitelk oli Jaani kiriku kõrval, ilmselt on neid juba nii palju, et kolledži hoovis oleks nad liiga jalus.

soomlane on Venemaal fašist nagu eestlanegi

kohe pärast irdumist avastasime telgi kõrvalt Heleni, kes ka otsemat teed sööma läks, ja soomlase Sonja, keda kohtasime viimati Helsingi linnas Kallios, kuhu pärast Turus “Thori vasara” muusikali vaatamist ööseks läksime. rääkis veidi muljeid tänavu Mordvamaal Saran Ošis peetud soome-ugri tudengite konverentsist IFUSCOst, kus oli kaheksa soomlast ja kaheksa eestlast. kõik ylejäänud muidugi olid teadnud, et eestlased on fašistid ja soome keelt eesti keelest keegi ei erista, nii et soomlased automaatselt kah. suurem osa soomlasi oli Saran Oši kogunenud Venemaa Föderatsiooni pealt, Udmurdimaalt ja mujalt.

miä tüü oll´ edimäne

ja siis rääkis Sonja, kes oli oma käepaela saanud koristamise eest ja tegelikult parasjagu lastetelki koristaski, kui ma teda kõnetasin, et inimesed on ikka rumalad ega oska lugeda: öösel olid mingisugused lastetelki läinud lällama, kes yldse lapsed polnud. ilmselt ei osanud silti lugeda, kuhu suurte tähtedega oli kirjutatud, et see telk on LASTETELK. ja suurem jagu matte, mis seal lastetelgis veel eelmisel päeval maapinda katsid, olid kuhugi jalutama läinud. jätsime Sonja koristama ja läksime edasi.

tyhi ja hyljatud

käis peast läbi, et äkki võiks vähemalt päevapileti osta, niisiis suundusime Kirsimäe tee peal oleva piletitelgi juurde. sealt avastasime Karmo, kes magas asendis nr 2, mida soovitati Teise ilmasõja ajal Vene kindralstaabi ohvitseridele: istud tooli peal (Karmo kyll pingi peal, tooli polnud) ja toetad pea ristatud kätele laua peal. ei reageerinud leebetele fyysilistele ärritustele ega lubage-pöörduda-vormelile, kuigi Mirjam väitis, et tema kannad liikusid viimase peale veidi kokkupoole. refleksid?

igatahes, piletit me tema käest ei saanud. ei saanud ka staabist, kuhu pääseb kolledži hoovi kaudu. kirjade järgi tegeleti seal ainult meeskonna-esinejate-kylalistega. korraks oli seal näha kyll kurguhaigusest õnnetu ja väsind näoga Avet, aga siis tuli Triinu ja nad kadusid kuhugi. pressikeskus oli kah tyhi, Ants Johanson vaatas väljas, kuidas keegi – oli vist politseimees? – andis intervjuud mingile kaamerale, ja Liisi põld kuskil näha.