Suur rooma ajaloolane Cornelius Tacitus naeris välja sõjaajaloo võltsijate meelisvõtte: varjata häbi ja kuriteod sangaritegudega. Selle asemel, et tõetruult kirjeldada sõja käiku, jutustavad võltsijad üksikutest kangelaslikest saavutustest. Ja häda pole selles, et need kangelasteod on ilustatud või lihtsalt välja mõeldud, vaid selles, et tegelikke või väljamõeldud sangaritegusid kirjeldades nad varjutavad, tumestavad ja asendavad tegelikku ajalugu. Uljas õukondlane, kes paneb kokku võimule meelepärast versiooni, jätab faktid, mida ei saa teisiti tõlgendada, lihtsalt vahele. Ta vaikib sõja põhjustest, poolte jõududest, vägede olukorrast ja asetusest, väejuhtide kavatsustest ja plaanidest, kaotustest, lahingute ja sõdade tulemustest. Selle asemel: sangariteod, sangariteod, sangariteod.
Kõik, mida naeris välja Tacitus, leidis kaks aastatuhandet hiljem täieliku ja üleüldise rakenduse selle sõja ajaloos, mida mõned pahatahtlikkusest või hingelihtsusest nimetavad "Suureks" ja koguni "Isamaasõjaks". Sõja esimesest päevast alates ja juba peaaegu 60 aastat räägitakse meile kangelaslikkusest, kangelaslikkusest ja veel kord kangelaslikkusest, ent sõja ajaloo kirjutamiseni pole siiani jõutud.
Viktor Suvorov
Võtan oma sõnad tagasi
vene keelest tõlkinud Elerin Kärner
Olion, Tallinn 2006
lk 167-168
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar