inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha

9. Jumalaist austavad nad enim Mercuriust, kellele on lubatud kindlail päevil tuua isegi inimohvreid. Herculest ja Marsi lepitavad nad lubatud loomohvritega. Osa sveebe ohverdab ka Isisele. Ma ei tea täpselt, kus on selle võõramaise kultuse põhjus ja päritolu, välja arvatud see, et liburnikujuline tähis viitab sissetoodud religioonile. Lisaks ei pea nad taevaste vägevuse tõttu kohaseks jumalaid seintega piirata ega mingil inimnäolisel viisil kujutada - nad peavad pühaks hiisi ja metsi ning kutsuvad jumalate nimedega seda salajast, mida näevad üksnes oma aukartuses.

10. Endeid ja liiske jälgivad nad ülimalt tähelepanelikult. Liisuheitmise tava on lihtne. Nad tükeldavad viljapuult lõigatud oksa väikesteks juppideks, ning tähistanud need mingite märkidega, viskavad need huupi ja juhuslikult valgele riidele. Seejärel palub avalikel liisuheitmistel hõimupreester, eraviisilistel perekonnapea jumalaid ning tõstab taevasse vaadates kolm oksajuppi; väljavõetuid tõlgendab ta vastavalt varem märgitud tähistusele. Kui see on keelav, ei tehta sama asja kohta samal päeval enam päringuid, kui soosiv, uuritakse veel kord ennete usaldusväärsust. Sealgi on küll tuntud ka lindude häälte ja lennu uurimine, ent rahva eripäraks on ennete ja hoiatuste nõutamine hobustelt. Neid valgeid ja ühestki surelike tööst puutumata hobuseid kasvatatakse rahva kulul neissamades metsades ja hiites, püha vankri ette rakendatuna saadab neid preester ja kuningas või hõimupealik, jälgides hobuste hirnumist ja korskamist. Mitte ainult lihtrahva, vaid ka ülikute ja preestrite hulgas ei usaldata ühtki teist ennet samavõrd - iseend peavad nad jumalate teenriks, hobuseid aga kaasteadjaks
On veel üks ennustamisviis, millega nad uurivad keeruliste sõdade tulemust. Nad lasevad ühel nendega sõdiva rahva seast ükskõik mis viisil võetud vangil astuda kahevõitlusse oma rahva keskelt valituga, kumbki omis relvis. Ühe või teise võitu käsitatakse endena.

46. See on Sveebimaa piiriks. Kas peukiini ja veneti ja fenni hõimud peaks arvama germaanlaste või sarmaatide hulka, on kahtlane. Ehkki peukiinid, keda mõni kutsub ka bastarnideks, on keelelt, eluviisilt, asualalt ja majapidamiselt germaanlaste moodi, on nad kõik räpased ja ülikkond tegevusetu. Segaabielude tõttu muutuvad nad veidi inetumaks nagu sarmaadid. Venetid on kommete poolest paljugi (sarmaatidelt) üle võtnud sest nende röövlijõugud kammivad läbi kõik metsad ja mäed, mis peukiinide ja fennide vahel kõrguvad. Siiski loetakse neid pigem germaanlaste hulka, kuna nad ehitavad maju ja kannavad kilpe ja naudivad oma jalgade väledust - see kõik on erinev sarmaatidest, kes elavad vankri peal ja hobuse seljas. Fennid on uskumatult metsikud, kasimatult vaesed: ei relvi, ei hobuseid, ei kodukoldeid, toiduks taimed, kehakatteks loomanahad, magamisasemeks maapind. Ainsaks lootuseks on nooled, mida nad raua puuduses luuga teravdavad. Jahipidamine toidab ühtmoodi nii mehi kui ka naisi, sest kõikjal koos olles nõuavad nad ühiselt taga ka saagipoolist. Ja lastelgi pole metsloomade ega saju eest muud kaitset kui okstest põimitud ulualune: selle alla peituvad noormehed, see on varjuks vanadelegi. Kuid nad peavad seda õnnelikumaks kui põldudel ägamist, majapidamises vaevanägemist, omaenda ja teistegi saatuse pillutamist lootuse ja hirmu vahel. Tundmata hirmu kaasinimeste ja jumalate ees, on nad saavutanud keerulisima, nii et neil pole vaja palvetki. Ülejäänu on juba muinasjutuline: helluusidel ja oksioonidel on inimeste nägu ja palg, kuid metsloomade keha ja liikmed - selle väheuuritud teema jätaksin ma lahtiseks.

P. Cornelius Tacitus
Germaanlaste päritolust ja paiknemisest
Ladina keelest
tõlkinud ja kommenteerinud
Kristi Viiding
"Loomingu Raamatukogu"
2007 21/22
Tallinn, SA Kultuurileht
ptk 9-10, 46, lk 8-9, 24-25