Mindagu siis ja toodagu tema garderoobist punase ristimärgiga valge rüü; ta on selle lasknud õmmelda aasta tagasi ja ainult tema ning Geoffroy le Templier teavad selle olemasolust. Guillaume lamab. Rüüd ei saa selga panna. Nii laseb ta oma uue seisuse sümboli enese ette laiali laotada. Seisust vahetada tähendab vahetada rõivaid. Eelkõige tähendab see elulaadi muutmist, uute kohustuste võtmist. Siit alates on Guillaume templirüütel. Igaveseks. Templirüütlid on mungad. Nad ei tohi naist puutuda. Guillaume ei puutu järelikult oma naist. Sellest hetkest peale jätab ta maha selle, kes viimased kakskümmend aastat on olnud temaga üks: "Armas naine, emmake mind see viimane kord." Guillaume kergitab ennast voodis nii palju kui võimalik, et nende huuled viimases suudluses kokku saaks. Nuuksed muutuvad häälekamaks. Kahvatu krahvinna ja tütred viiakse minema, sel ajal kui meister Aimery kohalejäänud meeste ees vajalikud vormelid kõneks seab.
***
Hiljem, tõepoolest viimastel hetkedel, tuletatakse talle meelde, et ta rõivakastid on ikka täis: kõik need sarlakpunased oravanahaga kaunistatud rõivad, kaheksakümmend tuliuut kasukat – ta ei saa neid ju endaga kaasa võtta; kiirustagu ometi ning lasku need ära müüa; selle raha saaks Kiriku erinevate kogukondade vahel ära jagada, et nii endale sellega lunastuse vahendeid, see tähendab eestpalveid osta. Ja siis Guillaume vihastab tõepoolest: "Vaikige, te nurjatud! Mul on sellistest nõuannetest enam kui küll. Varsti on käes nelipühad, siis peavad minu maja rüütlid uued rõivad saama. Ma tean väga hästi, et ma ei saa neid enam ise jagada. Ja teie tulete mulle auku pähe rääkima. Tulge siia, Jean d'Early. Truuduse nimel, mis te Jumalale ning minule võlgnete, palun ma teil rõivaste jaotamine minu asemel läbi viia. Kui neid ei peaks kõigile jaguma, saatke keegi Londonisse ja laske osta, mis puudu jääb. Peaasi, et keegi minu inimestest minu üle kurta ei saa."
Hea isand jälgib, et peetaks kinni kodumajja puutuvast moraalist, mis nõuab, et majaisand oma majalisi parimal moel varustaks, aga ka ühiskondlikust moraalist, mis näeb ette, et hierarhias kõrgemal seisvad rüütlid peavad rikkalikumaid kingitusi saama kui teised. Hea isand mõtleb kõigepealt oma majakondlastele, kes kõik sõltuvad tema lahkusest. Hea isand – nagu näiteks Püha Louis mõned aastad hiljem – teab ka, kui tähtis osa on keha ehtimisel paraadide ja uhkeldamise kultuuris, ühiskonnas, mis otsustab inimese üle selle järgi, mis tal seljas on. Guillaume teab, et armastatud, kardetud ja ümmardatud on vaid see, kes on hästi riides. Le Maréchal on hea isand. Sellisena tahab ta jääda oma majakondlaste mälestustesse: oma seisusele kohaste vooruste täielise kandjana, pillavalt üllameelsena. Öö möödub oravanahka, siidi ja soobleid jagades. Rüütlid kuhjavad kokku kõik kaunima, mis on isanda keha katnud. Need vähesed viletsamad asjad, mis üle jäävad, antakse vaestele. Surija näis uuele elule tõusvat igaühes, kes end tema rõivastega ehtis. Pühapäeval enne taevaminemispüha jäeti Guillaume sel tseremoniaalsel moel riietest ilma. Temale ei jäänud enam muud kui surilina. Guillaume oli lahkumiseks valmis.
Georges Duby
Guillaume le Maréchal
ehk
Maailma parim rüütel
Prantsuse keelest
tõlkinud
Lore Listra
Tallinn, Varrak 1997
lk 20–21, 24–25
Guillaume le Maréchal
ehk
Maailma parim rüütel
Prantsuse keelest
tõlkinud
Lore Listra
Tallinn, Varrak 1997
lk 20–21, 24–25
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar