Ning ajajärgul, kui eesti kirjandus oli kaitsetuimalt aldis keelenormijate "käsen-keelan"-ukaasidele, söandas tema keelepruuk, too rahvakeelsuse ja esoteerika ainulaadne sulam, põikpäiselt jälgida omaenda seaduspärasusi kuni korrektoreid marruajavate pisiasjadeni välja. Edasi: kui temaga meie kirjandus sai endale oma esimese tõsiselt (ja kui tõsiselt!) võetava religioosse luuletaja, siis on tema kristlus redutseerit kriitilise kahtluse puhastavate hapetega ja avardatud haardega sügavuti ajas ning laiuti ruumis. (Sünkretism -usundite ladvuti üksteist riivamine pigemini kui kokkukasvatamine - poleks hoopiski õige sõna siin, kus on tegu ühiste juurte poole laskumisega, jah, lausa sööstva puurdumisega.)
Ja midagi taolist võiks
mutatis mutandis öelda tema vahekorra kohta meie šamanistliku esivanemate-usuga, mille lünkliku ning hapra traditsiooni puhul muutuvad kitsarinnalisus ja ideologiseerimine tapvateks mürkideks, kuid mille ühtaegu universaalse ning spetsiifilise tuuma just Uku Masingu sõnavõimu pealtnäha kaudne, sisimas ürgomane puudutus imeväärselt taaselustab.
Hüvastijätt Uku Masinguga
Ilmar Laaban. Marsyase nahk
Tallinn, Eesti Raamat 1997
lk 157
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar