kellele võlgneme väliseesti kirjanduse?

juhtusin naljatlemisi formuleerima lause: Rudolf Hessile oleme tänu võlgu väliseesti kirjanduse eest.
selgitan (ettevaatust, see on vandenõuteooria või midagi väga sellesarnast):
1. Hitleri lähim võitluskaaslane ja asefyyrer Rudolf Hess pööras ära ja lendas Šotimaale kylla Hamiltoni ja Brandoni hertsogile.
2. 10 lehekuul 10154 hyppas Hess lennukilt maha ja murdis jalaluu, õige pea võeti ta kinni. kuivõrd ta ise lahkus mängust ja oli elu lõpuni vangis, ei puutu ta enam asjasse.
3. kui uskuda Meltjuhhovi, siis Nõude Liidu juhtkond sai asjast teada ega osanud asjast suurt midagi arvata ning olla segaduses olnud (vt yht asjaga seostuvat lõbusat lugu siit).
4. kui uskuda Meltjuhhovi, siis kaotas Nõude Liit initsiatiivi jõund alustada rynnakut Saksamaa vastu osalt sellesama segaduse tõttu: kardeti, et Hess sõitis rahu sõlmima ja peljati Suurbritannia lahkumist sõjast.
5. algas Suureks Isamaasõjaks kutsutud sõda.
6. kui oskuda ka Viktor Suvorovit, siis oli ka Tallinna kaitse õieti korraldamata, sest Saksa pealetungi ei oodatud.
7. Saksa okupatsiooni varjus suutsid paljud eestlased, sh kirjanikud, väljamaale pageda. lugege näiteks Karl Ristikivi kirju.

kui pole naljakas, ärge palun võtke tõsiselt. või siis kirjutage alternatiivajalooline romaan. (Viktor Suvorovi nimi juba iseenesest peaks sisendama lugejasse kahtlust.)
*
ja ausõna: loodan Teise ilmasõja ajaloo jätta õige pea kus see ja teine. olen selle temaatikaga tegelenud põhiliselt eelmise ameti kohusest.