kas ajakirjanike promokirjutisi tasub usaldada?

Pullerits arvab, et ajalehtede toimetajad teevad oma tööd alati korralikult, blogijat aga ei või eales uskuda:

Aga vahe on selles, et kui ajakirjaniku taga valvab toimetaja, et ta tutvustatavat toodet-teenust reklaamima ei hakka, siis kes on see, kes hoolitseb, et ajaveebnik firmale vargsi ühekülgset kiidulaulu ei laula?

toimetaja valvab ajakirjaniku järele, kes toodetest kirjutab? aga kui see "ajakirjanik", kes kirjutab, ongi ise vastava kylje toimetaja, kellel on lihtsalt kohustus kord nädalas kylg või mitu midagi täis teha, siis ei valva suurt keegi. pärast muidugi, kui keegi toimetuse peal loeb, vast võib viltu vaadata, kui midagi tõesti viltu on, aga kas siis on viisakas minna ja näpuga näidata? tegelikult on muidugi ylemused ja vastutavad toimetajad kutsutud ja seatud siukesi toimetajaid ohjeldama, nii et asi vast väga hull pole, JUHUL KUI nood kutsutud ja seatud oma tööd korralikult teevad. aga kas alati teevad? pigem isikliku aususe ja virkuse kysimus kui miski muu, igatahes ei jookse piir definitsiooni järgi blogijate ja ajakirjanike vahelt.

põhimõtteliselt olen näinud kyllalt igasugu promokirjutisi, sh pressiteadete pealt "uudisteks" kirjutatud kiidulaule, peavoolu lehtede uudiskylgedel. (pressiteade tõmmatakse veidi mahedamaks, aga põhiline mõte jääb samaks.) yks eriti piinlik näide: keegi Eesti Päevalehe ajakirjanik langes rottkoerakampaania ohvriks, kirjutas, et ongi siukesed päris põrandaalused rottkoerinimesed olemas ja liikvel. kus olid toimetaja silmad?

ja kohustus pidevalt millegagi lehte täita toidab siukest haltuurat või mõtlematust minu meelest pareminigi kui vabatahtlikult ja hobi või sõltuvuse pärast peetavaid blogisid (võrdle sokkide kudumisega: tihtipeale kingitakse need lihtsalt niisama kootud sokid headele inimestele ära), kus inime kirjutab lihtsalt ja ausalt, mis talle endale meeldib ja mis pähe tuleb. on muidugi ka teistsuguseid blogisid ja teistsuguseid ajalehti kui need, mis mulle enamasti ette satuvad (võõrkeelsete peale ma seda lõiku kirjutades yldse ei mõelnud).

tegelt ongi elu keeruline, Pullerits aga lihtne: blogijaid ei salli, homosid ei salli, Ameerikat ja seksi aga armastab. seetõttu põlegi tema kirjatykke mõtet lugeda. (mida spordist kirjutatakse, sellest ei ole mul paraku sooja ega kylma. liigutage ennast spordiajakirjanduse lugemise asemel.) ikka räägib yhte ja sedasama. tyytult igav, isegi Pulleritsu Ameerikasse deporteerimise fondi ei viitsi surnuist yles tõstma hakata.

vahel harva muidugi saab nalja ka.