ja isegi Jaan Kross

lugenud Jaan Krossi surmateadet, oli pisike kergendus, et olin tema nime suhu võtnud ikka mõni aeg pärast tema surma, isegi pärast seda, kui Postimees ja Delfi olid tema surmast juba teatanud. mõistagi ei teadnud ma lugupeetud autori surmast tol ajal midagi, aga kokkusattumus oli märkimisväärne.

nimelt jalutasime Tartus Aleksandri tänavat pidi Ropka poole, kui kell võis juba neli või lausa viis saama hakata. ja siis läks minu mõte ja jutt eesti kirjandusklassika peale: mõtlesin nimelt, et ingliskeelses ajakirjanduseski tsiteeritakse-parafraseeritakse muuseas ja viitamata – kuid siiski äratuntavalt – ingliskeelset kirjandusklassikat, kinnisfraase või väljendeid, mis on tagasiviidavad mõnele kirjandusteosele. et Shakespeare ja Carroll ja kymned muud autorid elavad niimoodi tolles keeles edasi, nad on inglise keelega niivõrd kokku kasvanud. ja siis mõtlesin, mis sellele meil vastata võiks ja kui palju õieti on meil sellist kirjatundjate seas yldkäibivat kirjanduslikku päritolu fraseoloogiat ja kust ta pärit olla võiks. tuli ka Jaan Kross mõttesse ja jutuks – siinne kirjakeele traditsioon on ju aastasadu lyhem, nii et ka elavatel on võimalik ennast keelde sisse kirjutada.

miks ma selliseid kokkusattumisi kardan? mul on meeles yks lugu, mis paar aastakymmet tagasi syndis ja mida ikka yks tore inime räägib. nimelt sattunud ta kokku yhe oma tuttavaga, kes kysinud, millist keelt (või lausa: millist romaani keelt) oleks hea õppida, mille peale tore inimene olla öelnud, et itaalia keelt. põhjendas oma arvamust liiga kergelt pillatud sõnadega: "A. K. sureb ju kohe ära." eks siis neilsamadel päevadel surigi. toredal inimesel aga oli selline tunne, nagu oleks ise A. K. ära tapnud, kuigi viitas yksnes sellele, et A. K. on vanaks jäänud.

õnneks ma ise midagi võrreldavat ei öelnud, aga takkajärgi mõtestades koguvad öeldud sõnad ikka rohkem kaalu.

teine seos Jaan Krossiga, mis viimastest päevadest meeles mõlkunud, on märksa triviaalsem ja kaugem. nimelt näitasin Brüsselist jõuluks koju tulnud emale ära Rasmus Merivoo "Tulnuka" filmi. nii paar päeva tagasi. võis olla ajastaja päev (meie aastavahetus) ehk ristiusuliste esimene jõulupyha. ma usun, et suurem jagu nende sõnade lugejaid mäletab Uku Uusbergi lauldud tympsulugu, mis algul yles Siuru koosseisu ja lõpuks vastandab neile uuema aja (sisselaulmise ajal veel elava) klassiku Jaan Krossi. noh, ja siis seesama ypris värskelt kuuldud laululugu kummitaski mind veidi ja aeg-ajalt.

tuleb veel meelde, et Kross oli VII Riigikogu vanim liige ja seetõttu luges ette Riigikogu liikme syymevande ning pidi ilmselt täitma ka muid pealikukohuseid Riigikogu juhatuse valimiseni. ja varem keeldus veel Isamaa poolt presidendiks kandideerimast (olla sellest isegi mälestustes kirjutanud), nii et nood pidid Mere võtma. eks nyyd võib vaielda, kumb oleks rohkem Vaclav Haveli moodi president olnud, Kross või Meri.

aga Nobel jääbki tal nyyd saamata.

P.S. ja Benazir Bhutto tapeti ka ära. oh, appi. mis seal siis nyyd saab? (meeldetuletuseks: Pakistanis elab rohkem rahvast kui Venemaal ja neil on ka tuumarelv. nojah, naftat Pakistanil kyll Venemaaga võrreldes peaaegu yldse pole. aga ikkagi, Pakistani majandus kasvab umbes võrreldavalt kiiresti kui meil ja tööpuudust olla kah ainult 6,6%.)

mitu kompaniid on malevas?

kõigepealt marssisid sõdurid linnusehoovi sisse. keegi seletas, et see on vägi, suurem kui malev või koosneb mitmest malevast. olime ilmselgelt Tartus või mõnes teises Tartumaa linnuses, seda ma teadsin. (kuigi maastik takkajärgi mõeldes seda ei kinnita. võis uus linnus olla, või mõni igivana.) ilmselt olin seal juba varem kohal, linnusemyyril, mis oli nagu Tallinna linnamyyr, ja vaatasin, ylalt, kuidas põhikontingent sisse tuli. väest suuremat yksust meie poolel ilmselt ei olnudki, nii et kuulusin samasse yksusesse. myyrid tuli täiesti ära mehitada, sest vastane oli peale tungimas, ja mehitatigi.

myyripealne jagunes taladevahedeks. talad hoidsid yleval laia kivimyyri peale ehitatud seina, mille taha sai varjuda, ning katust, mis oli ilusate punaste katusekividega kaetud. neid talasid oli iga viie meetri takka nii palju ja tihedalt, et sealt hästi läbi näha ka polnud. peale minu oli selles taladevahes veel minu lahingupaariline, ilmselt samuti reamees või siis äärmisel juhul nooremallohvitser (noh, tegelikus elus on ta nooremseersant) ja yks ohvitser, yhe väiksema allyksuse – vahest salga – ylem, kellele pidanuks kyllap alluma paari lähema naabertaladevahe mehed. arvatavasti olime kõik kolmekesi rohelises eestilaigulises välivormis, vähemalt minul oli relvaks vana hea rootslaste AK-4 automaat.

siis meie peade kohal oli katusel pikali veel yks ohvitser, rootsiaegses (noh, Gustav II Adolfi aegses) vormis, ilmselgelt tähtsam kui see, kes meie juures all oli, aga vist mitte ka malevapealik. igatahes kõõlus ja vaatas allapoole ja vahel rääkis meiega. musketit tal vist polnud, aga ma seda lõplikult ei välistaks.

oli ootamise aeg, mis tähendab, et ajasime juttu, põhiliselt kaks ohvitseri omavahel. vist see kõrgemal kõõluja rääkis, kuidas oli saadetud käskjalad lõuna poole, et nad laseks siia tulla lõunapoolsetel maakaitsemalevatel. mitte kõigil, aga priskematel. mõtlesin seepeale, et kyllap jääb Valga malev toomata, aga siis tuli mulle meelde, et Valga maakonda ju ei ole, sestap ei ole ka Valga malevat. pidid olema muinasmaakonnad, teadsin. rääkisid veel, et maakaitsevägi on alati parem kui palgasõdurid. need, kes linnusesse sisse olid marssinud, olid palgasõdurid, ja neid ohvitserid (ega meiegi) kuigi palju ei usaldanud.

usaldamatus oli põhjendatud, sest nad sihtisid oma automaatidega kõigepealt omaenda lõugasid. nägin seda talade vahelt. nad olid Eesti kõrbevormis, aga vanas, kumerate laikudega, mitte digilaigulises, ja ma teadsin, et nad on iraaklased, kuigi kummalisel kombel olid nad yhtlasi täitsa mustanahalised. nägin, et kõige lähema nimi oli Enk, sest see oli ta vormil rinna peal ettenähtud kohas kirjas.

ja lõpuks juhtus midagi täiesti ootamatut: needsamad meie omad palgasõdurid hakkasid meie pihta tulistama. sealjuures panin tähele, et neil on ameeriklaste M16 automaadid, mida meil kellelgi polnud. Enk lasi mitu valangut meie poole, arvasin, et ilmselgelt tahab salgapealikku maha võtta. yritasin teda vastu tulistada, aga oli selline tunne, nagu oleks paksud kindad käes, millega ei saa automaati käsitseda, ei leidnud päästikut yles ega saanud õiget laskeasendit võtta. aga surma ka ei saanud, ega haavata.

ärkasin hoopis yles.

when festival was forbidden: yks ilus jõulujutt

It was the Yuletide, that men call Christmas though they know in their hearts it is older than Bethlehem and Babylon, older than Memphis and mankind. It was the Yuletide, and I had come at last to the ancient sea town where my people had dwelt and kept festival in the elder time when festival was forbidden; where also they had commanded their sons to keep festival once every century, that the memory of primal secrets might not be forgotten. Mine were an old people, and were old even when this land was settled three hundred years before. And they were strange, because they had come as dark furtive folk from opiate southern gardens of orchids, and spoken another tongue before they learnt the tongue of the blue-eyed fishers.

H.P. Lovecraft. The Festival. 1923

meeste ja naiste tööd

Kaja viitab seda, et võrdõiguslikkuse nõunikule ei meeldi, et Eesti Rahva Muuseum nimetab poiste käsitöö tuba poiste käsitöö toaks.

on Soome poole Lapimaal siuke asutus nagu sápmelaš oahpahusguovddáš ehk saamelaisalueen koulutuskeskus. sisuliselt kutsekool, õpetab põhjapõdrakasvatamise kõrval ka lapi traditsioonilist käsitööd. seda ei jagata mitte meeste ja naiste omaks (nagu traditsiooniliselt siiani tehakse), vaid kõvade ja pehmete materjalide erialaks. pehmed materjalid on näiteks kangas, lõng, niit ja kõiksugu nahad, kõvad materjalid on luu, sarv, puu ja kõiksugu metallid. pehmetest materjalidest tehakse riideid ja jalanõusid, metallidest ehteid ja noaterasid, luust-sarvest-puust tarbeesemeid, näiteks laekaid ja vöö kylge riputatavaid tasse.

oskajaid jääb vähemaks

iseenesest kaval, sest ei piira samuti kui traditsiooniline jaotus. olukorras, kus need käsitööoskused pole ellujäämise ega yhiskondliku prestiiži koha pealt hädavajalikud, valdab neid korralikult niikuinii vähem kui suurem osa rahvast (nagu vanasti oli). tänapäeva lapi yhiskond muutub iga aastaga yha väikekodanlikumaks ja väikekodanlikumaks tarbijayhiskonnaks, nii et kõiki käsitööprestiižkaupu saab alati ka osta, nii et piirata mõne oskuse omandamist, vaadates soovija sugu, pole tõesti mõistlik. ja mul on kahtlus, et selliste oskuste omandamise juurde käivad tabud ei pruugi kunagi ylemäära lõplikult kindlad olla olnud.

soolised laulud ja sootuks sootud laulud

nojah, ja siis on muidugi meeste ja naiste erinevad laulutraditsioonid, millega iga regilauluga tegeleja kuidagi kokku puutub. on kindlad naistelaulud ja meestelaulud ja mingisugused ettekujutused, kuhu sooliselt väheeristuvamad kuuluvad võiksid. Setumaal eristuvad kindlalt teatavad meesteviisid ja naisteviisid. on ka yhiseid, muidugi. ja sõnade poolestki on olemas sama laulu mees- ja naisvariante, mis erinevad esitatuna omavahel rohkem kui "Kasaari sõnastiku" mees- ja naisvariant.

siin käibib igasuguseid lähenemisi, kui välistavalt midagi võtta. eks sõltub yritusest kah. Peko praasnikuid on viimasel ajal peetud igasuguste nähes (kord võeti isegi midagi yles, ei mäleta, kas fotosse või videosse), aga yhegi naisterahvaga ma ses mõttes lausa ryselenud ei ole. ikka poisid omavahel.

kui paindlik olla?

kadunud Ain Sarv, kes mind just sarnastest asjadest nagu kahes eelmises lauses avalikult rääkimast manitses (ja kelle manitsuste vastu ma ilmselt vähemal või suuremal määral just eksisin) keelas naisi sisenemast folgi ajal peetavasse meestelaulu tuppa. kui nina ukse vahelt sisse pistis, karjuti välja. seda on jätkatud, isegi vanalinna muusikamajas peetavatel esmaspäevastel meestelauluõhtutel. samas Supilinnas on neljapäevaõhtuseid laulmisi (vrd setude poissmiihi kulatamise õdak, nagu nemad siukest asja kutsuvad) olnud nii naisterahvaste juuresolekul kui ilma.

naiste poolt on kah olnud mitmeid suhtumisi: meesterahvad ärgu laulgu naistelaule seepärast kaasa, et halvasti kõlab; meesterahvad ärgu mängigu naiste mänge (konkreetselt klopandi, teestelu ehk tiistelu) kaasa seepärast, et need on naiste mängud. ja siis või seepeale on mõni teinud naistelauludest ropuks kiskuvaid mehiseid paroodiaid. poiste oma klopandi, näiteks. mõni nii saadud laul on iseenesest kunstiteosena kaunis või vaimukas olnud. refräänist "oi, Rosa, Rosa" (mis kostab nagu "oi, roosa, roosa") näiteks refrään "oi, lilla, lilla" (või siis "oi, Lilla, Lilla" - ega seda yles kirjutada pole olnud kombeks) ja selle ymber kootud "Rosa"-laulu oma pahupidi pöörav tekst, mida ma poliitilise ebakorrektsuse tõttu tsiteeridagi ei julge. (ehk oli avalikus blogiruumis, kus igasugused lugema ja arvama tulla võivad, mainiminegi viga? mine tea. riskime)

killõ om Jumala antu

eks jah, sõltub seltskonnast ja teab-millest veel. killõ ehk setu laulude kõige kõrgema hääle lauljaid pole kunagi piisavalt või piisavalt häid võtta (seda häält laulab tavaliselt korraga ainult yks inime ja ta jookseb põhimeloodiast parasjagu lahus kah; mõni yksik lindistus on kahe killõga, teadis Hao Paali ehk Paul Hagu rääkida, kusjuures need kaks olla teineteisest kah lahku jooksnud), nii et kui poiste seltsi mõni väga hea killõ-laulja tytarlaps satub, siis pannakse ta meestelaulu juurde ikka killõt laulma, saab kõigil parem. aga kui korralikku parki kokku ei saa, meelitatakse juurde ikka kõik lähedalolijad, kes setu laule lauld on, olgu meeste- või naistelaul. njah, sekundaarne traditsioon, ytleks selle peale mõni piisavalt range folklorist.

nojah. "Tõe ja õiguse" esimeses köites laulab Andres oma tytrele ette tolle kuulsa sing-sale-proo-refrääniga nutva tamme laulu, mille kadunud naiselt on kuulnud. ja Tammsaare, kes seda kas oma fyysilise või vaimukõrvaga kuulis, kommenteerib, et laulis naiste kombel, justkui naise häälega (klassiku sõnu ei mäleta, otsige ise yles, kui jaksate, mina ei jõua praegu), yldse mitte nii, nagu mehed oma laule laulsid. laulis tytrele ette, et ta ära õpiks ja teinekord ise eest võtta oskaks. tytar ei osanud, aga ilus laul ju on. (võtke kuulake, Celia näiteks oskab ja ilmselt seega tema paljud õpilased kah; igasugu muud inimesed laulavad kah teda alalõpmata, võib-olla on isegi "Regilaulikus" sees, tyybinimi: "Nuttev tamm", kihelkond: Kuusalu, refrään: "sing sale proo".)

haabjas, mis ei jäänud viimaseks

see situatsioon, et Andres pidi oma tytrele vana naistelaulu õpetama, iseloomustab igasuguste traditsiooniliste oskuste edasiandmist ja õppimist tänapäeval parasjagu hästi: õppigu, kes aga viitsib, kätt ette panna põle kellelegi mõtet, sest muidu on oht, et sureb lausa välja. õpid ära, õpetad edasi, õpid nii juurde. mõlemad vanad haabjate ehk yhepuupaatide tegijad on nyydseks otsad andnud, nyyd ongi ainult too Soomaa seltskond ja nende õpilased. peale nende veel vähemalt yks Võrumaa seltskond, õppinud sama kunsti samade meistrite käest aastakymme või nii varem, ja teevad kah.

ja nende hulgast K. väidab, et filmi järgi selle lootsiku tegemise kunsti õppida on enam-vähem lootusetu, seal on ikka nii palju nõkse, et kirjasõna ja filmi järgi tehes läheks ikka meeletult palju puutyvesid mõttetult raisku. Mark Soosaar aga teinuvat "Ühepuulootsiku" filmi just selle paatosega, et meister on vana ja et see haabjas, mis filmi jaoks tehakse, ongi viimane. õnneks aga tuli yks hull ja siis pärast kari hulle ja nyyd on seda kunsti seesama vana meister ja yks tema põlvkonnakaaslane kymnetele ja kymnetele inimestele õpetanud. Aga siis õnneks tuli yks hull ja siis pärast teised hullud, kes terve karja hulle kokku meelitasid, ja oskus on edasi antud.

jube palju leiutamist on

a mine tea, mis asju kõike kaduma läinud on. vaatan, kuidas noored ja agarad muinasaegsete tehnikate harrastajad muudkui aga leiutavad ja arutavad, kuidas midagi hea teha. paljuvõitu leiutamist on ja põlve otsas katsetamist kah. ja näen, kuidas mõne asja kirjasõna ja piltide ja kirjelduste järgi äraõppinu ja katsetanu saab ysna ruttu ise autoriteediks ja lugupeetud õpetajaks, sest ega suurt kellegi käest kysida pole. traditsiooni taastamine on jube keeruline.

nagu ksenofoobiline anekdoot

juudist katoliku pyhakule pannakse saksa paganlikku templisse kuju. pyhak on Pyha Risti Teresa Benedicta, kodanikunimega Edith Stein, Auschwitzis surnud karmeliit. paganate tempel on Regensburgi Valhalla. kuju pannakse tuleval aastal, nii et huvilistel on võimalus seda syndmust vaatama sõita.

kas Kosovos osatakse tyrgi keelt?

Aserbaidžaan valvab Kosovos rahu, räägib meile kaitseministeeriumi pressiteade. aserid räägivad emakeelena ju põhimõtteliselt sama hästi kui tyrgi keelt. siit kysimus: kas Kosovos osatakse veel vanast ajast tyrgi keelt? või kui vanad on kõige nooremad inimesed, kes midagi tyrgi keelest jagada võiksid? (on ju meiltki saksa keele oskus ysna välja surd, baltisaksa aktsendi eripäri ei mäleta keegi ja neid peetakse lihtsalt kroonusaksa taustal keelevigadeks.) samas räägitakse, et tyrgi keelega pidada isegi Saudi Araabias hakkama saama.

lambumus: dialoog

A küsib ja väidab:
misasi see maalammas on?
see eeldab ka õhu- ja veelamba olemasolu
B möönab:
see on hea mõte
A leiab:
õhulammas oleks eriti äge loom
B nendib:
veelammas on sinine
A vastab:
õhulammas oleks valge loomulikult
B ekstrapoleerib:
ja on muidugi ka maa-õhklambad ja vastupidi, õhk-maalambad
A laiendab:
nagu politseikoer ja sipelgakaru

vana Kaitseliidu kotkas

leidsin Saksa Vikipeediast yhe sõjaeelse Kaitseliidu kotka pildi. siin ta on:

igale jalaväejaole oma torupillimängija!

šoti vanasõna ytlevat, et kaksteist mägilast ja yks torupillimängija annavad kokku mässu. täitsa hea ytlemine, millest võib järeldada, et mässuliste šoti mägilaste yksustes on iga jalaväejao kohta yks torupillimängija. eeskuju, mida võiks tõepoolest järgida. kuigi Kaitseliidu torupillikoor oleks algatuseks kah päris hea. siis võiks ometi kunagi tõeks saada pilt, mis mulle kangastus Tsõdsõpujaleelo ja Metsatöllu "Mahtra sõja" plaati kuulates. ja nimelt:

vabariigi aastapäeva sõjaväeparaadil marsib täies sõjaehtes torupillikoor, hõbedased sõled külma talvepäikese käes helkimas, juudi automaadid seljas ja vaske valatud peaga pussid paremal puusal. mängivad nad mõistagi vana ja ilusat marssi “Vägi läks Bramburgi”, mis meenutab maameestest soldateid, kes Rootsi kuninga lipu all Brandenburgi alla läksid. vaevaaeg, mõisaaeg on ju ammu läbi, käes rikas leivaaeg, kui ei pea enam saksa ega keisrikroonut teenima, ja nii oleks kohane oma kättevõidetud isandauhkust näidatagi.

sinna kust saab relvi ja nõu

Öö pime ja paat lõikab vahutavat merd,
silmapiirilt kaob Eestimaa rand,
jälle kodumaa pinnal voolab vaenlaste verd,
keda peksmas on eestlaste väed.
Jälle kodumaa pinnal voolab vaenlaste verd,
keda peksmas on eestlaste väed.
Anna andeks kallis Eesti, et sust lahkuma pean,
kui kodurand sind iial ei näe,
õitseb sirel, tulen tagasi sa seda kindlalt näed,
annan sulle oma relvastatud käe.
Õitseb sirel, tulen tagasi sa seda kindlalt näed,
annan sulle oma relvastatud käe.
Vägev Taara, sa juhi soome sepa juurde meid,
sinna kust saab relvi ja nõu,
meie esiisad aastasadu käinud seda teed,
ei neid kohutand ei tormid ega veed.
Meie esiisad aastasadu käinud seda teed,
ei neid kohutand ei tormid ega veed.
Ei Eestimaa pinnal kasva võõra riigi taim,
ei kordu kahjuks iial Jüriöö.
Ei punalipud sini-musta-valget katta saa,
pooleli jäi Tasuja töö.
Ei punalipud sini-musta-valget katta saa,
pooleli jäi Tasuja töö.
Öö pime ja paat lõikab vahutavad merd,
silmapiirilt kaob Soomemaa rand,
jälle kodumaa pinnal voolab venelaste verd
keda peksmas on eestlaste väed.
Jälle kodumaa pinnal voolab venelaste verd
keda peksmas on eestlaste väed.

tubaste tööde hooaeg on alanud

heliseb telefon. kysib: "raha tahad teenida?"
mina kysin vasta: "kui kiire sellega on?"

ja nii juba teist korda sel hommikul. viimastel nädalatel on siukesi asju veel old, aga mitte kohe nii tihedasti. kohe näha, et vili salves ja aeg siuke, et tuleb õhtad otsa näputööd teha. aga talveund tahaks kah magada kunagi.

ryytel ja Perceval

- Vaslez, fet il, dire te vuel
que li rois sejorne a Carduel,
et si n'a pas ancor quint jor
que li rois i ert a sejor,
que je i fui et si le vi.
Et se tu nel trueves iqui,
bien iert qui le t'anseignera :
ja si destornez ne sera
que tu la n'an oies anseignes.
Mes or te pri que tu m'anseignes
par quel non je t'apelerai.
- Sire, fet il, jel vos dirai.
J'ai non Biax Filz. - Biax Filz as ores ?
Je cuit bien que tu as ancores
.I. autre non. - Sire, par foi,
j'ai non Biau Frere. - Bien t'an croi.
Mes se tu me vials dire voir,
ton droit non voldrai ge savoir.
- Sire, fet il, bien vos puis dire
qu'a mon droit non ai non Biau Sire.
- Si m'aïst Dex, ci a biau non.
As an tu plus ?- Sire, je non,
ne onques certes plus n'an oi.
- Si m'aïst Dex, mervoilles oi,
les graignors que j'oïsse mes
ne ne cuit que j'oie jamés. »
Tantost li chevaliers s'an part
les granz galoz, cui mout fu tart
qu'il eüst les autres atainz.

siit read 333–361


"Youth, I shall tell you," he replied. "The king stays at Carlisle. He was in residence there not five days ago, for I was there and saw him. If you do not find him there, there will certainly be people to tell you where he is. He will never have traveled so far that you will fail to learn news of him. But now I beg you to instruct me by what name I shall call you."
"Sir, he said, "I shall tell you. My name is darling son."
"It is darling son? I certainly imagine you still have another name."
"Sir, on my word, my name is darling brother."
"Yes, I believe you. But if you wish to tell me the truth, I would like to know your proper name."
"Sir," he said, "I can certainly tell you. My proper name is darling little lord."
"So help me God, that is a fair name. Have you any others?"
"Sir, not I. I certainly have no others."
"So help me God, I hear the greatest wonders I have ever heard and, I believe, the greatest I shall ever hear." The knight immediately galloped off, anxious to catch up with the others.

read 333–361
lk 343–344

ema Percevalile

Biax filz, ancor vos vuel dire el :
ja an chemin ne an ostel
n'aiez longuement conpaignon
que vos ne demandiez son non;
le non sachiez a la parsome,
car par le non conuist an l'ome.
Biax filz, as prodomes parlez,
avoec les prodomes alez;
prodome ne forvoient mie
ces qui tienent lor conpaignie.

Darling son, I would still tell you more. On roadways or at inns, never have a companion for long without asking his name. Know the person's name, for by the name you will know the man.
Darling son, speak with worthy men, travel with worthy men, for worthy men do not give their companions misleading advice.


lk 346
read 555–564 ymbruses

The Story of the Grail
[Perceval,] le Conte du Graal

The Complete Romances of Chrétien de Troyes
Translated with an introduction by David Staines

Indiana University Press: Bloomington & Indianapolis
1990

kui mahukas peaks hea romaan olema?

minus syveneb veendumus, et optimaalselt pneumaatline romaan on 200 lk täistekstilehekylge paks, juhul kui lehekyljel on 40×60 tähemärki koos tyhikutega (või keskmiselt 2400 tähemärki mis tahes muus konfiguratsioonis). kokku seega 480 000 tähemärki, jätkuvalt koos tyhikutega. sealjuures on võimalikud variandid: kui see maht näiteks 250 lehekyljele laiali jagada, siis jääb lehekyljele keskmiselt 1920 märki.

kysimuse esitas Ulmeguru dragon.ee foorumis. võib-olla olen sellele varemgi vastanud. ei mäleta. (vaadake järele, äkki olengi.) näen, et Jürka andis ka vastusevariandid, mida nyyd ignoreerisin.

kaitseväe juhataja põhiseadusest välja?

tulemus on vist ikka seesama, et kaitseväe juhataja koht politiseeritakse ära, juhul kui valitsus, mitte riigikogu teda ametisse nimetab. meil näiteks on juba keskerakondlik politseijuhtkond ja reformierakondlik kah, keda solgutatakse ameti ja reservi vahet valitsuste vahetudes.

kui on oht, et kaitseväe juhataja võidakse poliitiliselt ymber nimetada, oleks uute kasarmute ja mõtestatud tegevuse asemel oodata ebastabiilsust ja ohvitserkonna politiseerumist vähehaaval: kaitseministeerium viib rinde oma sõjas peastaabi vastu peastaabi majja sisse, tähtsamate ametikohtade täitmine hakkab sõltuma parteilisest lojaalsusest (vrd maavanemaid praegu) ja kaotab tõenäoliselt sideme ametioskustega suuremal määral kui praegu. või siis: ei kasvata ohvitseride motivatsiooni parandada oma ametioskusi, vaid õpetab pigem poliitilist mängimist. alati on võimalik mängida ka sellega, et valitsus ei jõua kokkuleppele kaitseväe juhataja ametikoha täitmisega, pannakse kohusetäitja ja marineeritakse teisi kandidaate pool aastat (nagu maavanematega ongi tehtud).

selle peale läheks arvatavasti reservi osa ausat ja aatelist rahvast, kes hammasrataste vahele jääb ja kes siis näevad, et ausal vabariigi teenimisel pole mõtet, kui teised räpaselt mängivad. tsiviilis makstakse paremat palka ju niikuinii. praegu on kaitseväel tööandjana pakkuda eelkõige stabiilsust. noh, söök nina ette, kroonu riie selga ja väga hea õnnega odavam korter kui tsivilistil muidugi kah, aga seda kõike võib asendada raha, mida erasektoris keskastmejuhile makstakse. ja ohvitser on juba definitsiooni järgi keskastmejuht, Kõrgem Sõjakool annab nimelt juhtimiskõrgharidust.

või noh, mine tea. teiselt pool selgem käsuliin: kaitseminister käsib. või peaminister. seda Laaneots on vähemasti sõnades toetanud. Laaneotsal muidugi pole probleemi, teda kuulab igayks. aga järgmine mees selle koha peal? põikpäist ja isemeelset Kunnast nad arvatavasti enam ei pane siukese koha peale ja ta vast ei tuleks kah. kes on järgmine mees, kes suudab seista selle eest, et riigikaitses tehtaks plaane ja arvestusi pikema aja peale kui neli aastat ja vaadataks muid asju ka peale raha? kas järgmine kaitseväe juhataja suudab poliitikutega nii rääkida, et nad kuulama jäävad?

aga kui jäetakse lahtiseks, kumb, kas peaminister või kaitseminister siis peab kaitseväe juhatajale käske andma, siis on systeemis jälle auk, mida politikaanid hakkavad ära kasutama omade lyhiajaliste eesmärkide saavutamiseks.

tunnistan, läksin pateetiliseks kätte ära. võib täiesti vabalt olla, et kõik see on liigne paranoia.

kas sa tead, kus sa oled?

mäng, kus saab klõpsida maailmakaardil kõiksugu kohti aja peale. öeldakse kohanimi ja riigi nimi kah, sa võta hiir ja muudkui aga klõpsi. alla 100 kildi täpsus tähendab juba väga head silma ja kätt. lõpuks ytleb su koha-IQ numbri. viimasele, kaheteistkymnendale tasemele ei pääsenud teise korraga ka mitte. esimesel korral jäin kymnendale (skoor 115) ja teisel yheteistkymnendale (skoor 120). rapsida ei maksa, aga lõpus ei ole enam aega mõelda, nii et Mauritius ja Mauritaania lähevad väga kergesti segi, see eksitus aga on yle 10 000 kilomeetri suur.

lisa, mõni nädal hiljem:
sain jagu ehk viimasest, kaheteistkymnendast tasemest läbi (seal on vahe, kas jõuad 12. taseme algusse või lõpetad selle). tunnike või kaks järjest mängimist ainult läkski.
sellega seoses tähelepanekud:

* peamine on täpsus: täpsuse pealt on võimalik saada kuni 5000 punkti koha eest, 200 kilti mööda annab ligikaudu 4500 punkti, 2000 kildiga mööda pannes ei saa enam midagi.

* kiiruse pealt saab kuni 400 punkti juurde, kolm sekundit mökutamist ja täpsemat sihtimist võtab ainult nii umbes 200 punkti vähemaks kiiruselt, aga võib anda 2000 punkti täpsuse pealt juurde.

pussnugade näitus Maarjamäel

SOOME PUSSIDE SUURNÄITUS EESTIS

Neljapäeval, 8. novembril kell 16 avatakse Eesti Ajaloomuuseumis, Maarjamäe lossis näitus “VAHE SOOME PUSS. Soome pussnoad minevikust tänapäevani”. Näitus on osa Soome Vabariigi 90. juubelit tähistavatest üritustest, mis valmis Soome Rahvusmuuseumi, Suomen Puukkoseura (Soome Pussiseltsi) ja Fiskarsi koostööna.

Näitus “Vahe soome puss. Soome pussnoad minevikust tänapäevani” on suurim ülevaatenäitus Soome unikaalsest pussikultuurist, mida senini Eestis näidatud. Näitus koosneb kolmest osast – ajaloolise ülevaate annab Soome Rahvusmuuseumi väljapanek, kaasaegse pussivalmistamise traditsioone näitab puukkoseura meistrite looming ning tööstuslikku pussivalmistamist tutvustab üks tuntuim pussnugade valmistaja Fiskars.

Juba varastest aegadest alates on puss olnud soomlase üks tähtsamaid tööriistu. Pussi kasutamist õpetati lastele juba maast-madalast ning see oli oma kandjaga kaasas nii tööl, pidudel kui vaba aja veetmisel.

Pussi ajalugu ulatub tagasi kaugetesse eelajaloolistesse aegadesse. Soome vanimaks pussiks peetakse umbes 8000 aastat tagasi valmistatud relva. Kuigi praeguseid pusse meenutavaid nuge kasutati juba keskajal, kujunes suurem osa traditsioonilistest pussitüüpidest välja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Soome vanimad tehasetoodanguna valminud pussid, nagu näiteks Fiskarsi esimesed pussid, tehti 1830. aastate paiku ning Hackmanni esimesed mudelid 1870. aastatel.

Pussivalmistamise traditsioonid on Soomes tänapäevalgi au sees ning nende valmistamine arvuliselt suurem kui kunagi varem. Lisaks tehastele leidub Soomes kümneid kutselisi või poolkutselisi pussivalmistajaid, kes sellega endale elatist teenivad. Pusside valmistamise populaarsus põhineb paljudes rahvakoolides korraldatavatel selleteemalistel kursustel. Oluline osa on selles Soome Puukkoseural, kes annab välja Puukkoposti-nimelist liikmeslehte ning korraldab Fiskarsi Pussipäevade raames Soome meistrivõistlusi pussivalmistamises.

Näituse avamispäeval kell 17 näidatakse kinosaalis Soomes 1950. aastal valminud filmi “Härmästä poikia kymmenen”. Soome vesterni sündmused toimuvad 1860. aastatel ning teemaks on kohalike pussikangelaste ja Pohjanmaa maakonna usulise ärkamisliikumise liikmete vahelised kokkupõrked. Ehk teisisõnu - filmis näeb, kuidas soomlased vanal ajal pusse oma igapäevaelus kasutasid. Filmseansid on Maarjamäe lossi kinosaalis laupäeviti 17.11, 1.12., 15.12. kell 12.00. Film on soome keeles.

Näituse toetajad:

Soome Suursaatkond, Fiskars OY, Stockmann, Soome Instituut

Näitus on Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis avatud 9. novembrist 16. detsembrini 2007. Maarjamäe loss on avatud kolmapäevast pühapäevani 10-17.

Täpsem info:

Tõnu Arrak (kuni 7.11.) tel 56 48 77 29

Sakari Lintunen, Soome suursaatkond e-mail: Sakari.Lintunen@formin.fi

pilt: Kils (GNU litsents)

investeerimise ABC: mis on IPO?

kysitakse. mina vastan.

Kysimus: mis tähendab lühend IPO?

Vastus: avalik esmaemissioon, initial public offering, siis, kui aktsia börsile tuleb.

Kysimus: mida see sisuliselt tähendab?

Vastus: noh. teoreetiline näide. Ettevõte on Omaniku jagu, aga Omanikul põle raha, et laieneda. otsustab osa Ettevõtet maha myya, et ettevõttele raha saada ja see teenima panna ja veel rikkamaks ja rohkem dividendi saada. otsustab myya neile, kes aga tahvad. ehk börsil, avalikult. siis helistab Investeerimispanka või Pärispanka või kuhugi mujale panka ja Talina börsile. laseb neil asja korraldada.

arvutavad välja, mis aktsia maksta võiks, nii umbes, mis on siht ja ideaal. see kuulutatakse välja ja siis igayks võib pakkuda. pakud väga palju nende hinnast yle – saad kindlasti aktsiaid. pakud allapoole – ei ole nii kindel, sest aktsiaid on piiratud hulk. tahtjad võivad rohkem aktsiaid tahta, kui Omanik pakub. kõrgema hinnaga pakkujad saavad tellitud portsu enne, järjekorras.

kui aga aktsiaid on rohkem, kui tahetakse, peab emissiooni korraldaja – näites Investeerimispank või Pärispank või keegi kolmas – neid märkima ja ostma. sest nii on Omanik nendega kokku leppind, tont seda teab, mis tingimustel, muidugi. seda lepingut nad ei näita.

ja lõppkokkuvõttes on see yks tore tsirkus ja börsitoimetusel ja kursisolijatel on lõbus vaadata seda esimese päeva graafikut, mis tõenäoliselt ka Äripäeva esikyljele läheb. seda tähendab IPO,
nagu ma olen aru saand, aga ma olen ka rumal filoloog ega tea finantsmaailmast midagi.

rahulolev klient: ma sain isegi aru miskit

riigiprokuratuur kolib Pagari uulitsasse

keerulised juhtumid on tulemas, korruptsioonivastane võitlus nõuab tihedat tööd ja sobivaid tingimusi. mõeldud-tehtud:

* riigiprokuratuuri enda maja saab kalli remondi,
* aga kaheksaks kuuks, kuni remont kestab, kolib prokuratuur ise Pagari tänavale.

Pagari tänavas on kyllap sobivad tingimused intensiivse ja efektiivse uurimistöö jaoks juba olemas.

osta oma hobusele soomekeelne tekk!

miks, oh miks kyll reklaamib Google mulle soome keeles hobusetekke?

maksavad 23–171 Euroopa rubla, odavama jaksaks seega täitsa osta.

nädala kantseliitlik mõttetus

selle nädala kantseliitliku mõttetuse auhind läheb fraasile "Valmistada ette ajurünnak kaasamaks prominentsemaid liikmeid tegevusse". palju õnne.

vau ja auli ristand

päeva lind: vaul, kes on vau ja auli ristand. veelind, suure laia uhke sabaga, mis plärts vett laiali pritsib.

esimene pääsuke ja valge vares

päeva vanasõna:

parem esimene pääsuke peos kui valge vares katusel.

(Punane Pilvelõhkuja)

Poisikõsõ "Tii päält iist!"

Johtu eelä üüse minemä Tondi huulitsat piteh kodo poolõ ni näie üte väräti pääl silti PURÕJA PINI. Ma kõgõpäält imehti tuud veidokõsõ, a sõs tull´ miilde, õt esiki Talnah eläs võrokõisi ni setokõisi, olõ sjood kiilt tah liinah ka kõnõlda saanu. Lätsi sõs edesi, jäie kõndmisõ pääle nälätsest ni astse sisse Statoili bensujaama, õt säält midägi süvvä saia. A päält haukamisõ ostsõ Poisikõisi plaadi “Tii päält iist”.
No kullõ sjood ni märgi, miä tä om ni midä arvada. Kats asja tulõ miilde. Kõgõpäält tuu, õt Tarto Kaitsõliidul sai ildaaigu ütesäkümmend aastakka täüs ni minevä puulpäävä peeti tuuperäst Riia mäe pääl är üts pido. Johtu esiki sinnä. Näüdäti kindralit ni tõisi korgid ni madalid ohvitsiire. A kõgõpäält tull´ iks pukki üts lutõri lipnigutärniga papp, kiä kõnõl´ kõgõpäält eishindäst, sõs viil säidsmest as´ast ni lõpust võtsõ lausu “Mi esä, kiä sa olõt taivah”-palvõt. Ni mul on tuu palvõga sääne asi, õt seenimaani tiiä-i ma kimmähe sjood teksti eesti keeleh, a egä kõrd, ku ma tuud kullõ, nakas ta mu pääh juuskma liivi keeleh. A mille? Selle, õt ku ma ütesä aastakka tagasi liivi kiilt opsõ, sõs oll´ tuu palvõ üts edimäidsi asjo, midä ma liivi keeleh paprõ pääl näie. Päält tuud lausuti tuud liivi pühhi aol põimukuu edimädse pühäpäävä Ire kerkoh Liivi rannah Kuramaal. Ja no omgi jäänü, õt õga kõrd tulõ “Mi esä” palvõ mullõ kõgõpäält liivi keeleh miilde.
Tõõnõ asi, miä miilde tull´, om tuu, õt ku mi tüült inemiisiga kävemi sjoo aastaga põimukuu lõpuh Saarõmaal üte toimõndaja sünnüpäivä pidämäh, sõs naksõ rahvas õdagu laulma. Kitarr oll´ ka, täüsmäng. Midä sõs laulõti? Terminaatori laulõ ni egäsugumaidsõid tõisi ütesäkümnendide aastagide aol raadjost kuuldu laulõ, säändsid laulõ, mink tegijä omma kimmähe teedä. Kuiki mul olõ-i kunagi joht olnu üttegi Terminaatori kassetti vai lassõrtsõõri, avasti ma imõhteh, õt ma tiidse sõnno külh ni mõistsõ poolõ laulu üteh laulda. Vaihõpäält om iks mõni sõna meelest lännü, a tuu vasta saa-i joht. Mõnõ lauluga oll´ esiki nii, õt ütski es tiiä õigõhe ni jäi laulmalda.
A midä om kõgõl tuul tegemist Poiskõisi plaadiga? Tuu plaat om küländ noide tõisi muudu, midä bensujaamah müvväs. Sült, nigu üldäs, võetas tuntuisi laulõ ni tetäs maakeelidse variandi. Õga pallo muud vaiht olõki-õi päält tuu, õt seto- vai võrokeelidside sõnnoga, mink Merca, Rahmani Jan vai Mäeots esi tennü omma. Mõni tükk om häste ka vällä tulnu, a kuiki pall´o plaadi päält kullõlda jaksa-i. Sõs ma märgegi, õt kõgõ parem viis tuud asja pruuki om sõna är oppi ni eis laulda tõõnõkõrd. Laulu omma tuntu: näütüsest egäveste haljast jäänü “Alice”, midä egäüts om raadjost kuulnu inämb, ku jaksas, ni Rahmani sõnno pääle “YMCA”, mink uma variant om Poisikõisil häste vällä tulnu (“Pühä sõda! Om taa sõda mi jaos.”).
Tuu om vahtsõmbidõ võrokeelitside ni setokeelitside laulõga piäaigu kombõst joba saanu, õt noid eis lauldas. Aapo Ilves om säändsid pall´o tennü. Lõkõride edimädse plaadi pääle panti Merca tettü “Hiro”, minkäst om kõgõ vahtsõmb Setomaa hümn saanu. Pulga Jaanist ma kõnõlõki-i joht, selle et timä “Tulõ aga tulõ” om egaleütele tutva. Lassõrtsõõri lätt vaia õnnõ nii kavva, kooni küländ pall´o inemiisi sõnno pääst tiidvä.
Tähendäs, väega hää, õt sjooh keeleh sülti ka om ni esieränis hää om, õt tuud õgast Statoili bensujaamast üüse osta võit. Säändsid asjo võinu esiki inämb olla.

ungari maffiast ei saa keegi aru

kui itaalia maffia midagi ytleb, kuulavad kõik sõna.
kui ungari maffia midagi ytleb, ei saa keegi aru.

nali, mille olla rääkinud Ungari suursaadik György Nanofsky.

Karl Ristikivi, kirjanik ja kylmutustraaler

YRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon FAO teab: aastal 1993 oli Eesti kalandusettevõtte Ookean valduses kylmutustraaler Karl Ristikivi. ehitatud aastal 1971 (nimed võivad laevadel vahetuda tiheminigi kui omanikud, ärge imestage), tyyp Pioner Latvii. Majakovski tyypi laevu oli Ookeanil ka paar tykki, need on ka kaugsõidukylmutustraalerid, aga pole nii võimsad. Ookean läks kunagi mõni aasta hiljem hingusele, mäletaksin justkui. koolipoisina käisin nende kontorist iga päev mööda.

leidsin siit. paremini pääseb ligi siit.

vana Kreutzi mälestuseks

Miks on mõnikord raske lahkuda, kuigi me teame, et üsna varsti tuleme jälle tagasi? Miks on mõnel päeval see vana maailm oma vigadest ja valudest hoolimata nii kaunis, et meil hakkab päris südapäeva ajal lausa kahju? Kes teab! Kuski üsna meie lähedal, ajas või ruumis, juhtub vahest siiski samal ajal midagi, mida me ainult ei ulatu nägema, aga mida me siiski kuidagi tunneme. Sellesama meelega, millega me usume ka imesid, kuigi me neid ei näe.

Karl Ristikivi
Ei juhtunud midagi
Vahemäng sügisest kevadeni
Orto, Vadstena 1947, lk 255–256

ajateenija ja kaitseliitlane: vana nali

pannakse ajateenija ja kaitseliitlane kõrvuti kongidesse. kummalegi antakse kongi kaasa ainult yks tennisepall, muud mitte midagi. terve tennisepall. järgmisel päeval minnakse vaatama ja otsitakse kinnipeetavad ja kongid läbi.

mis selgub? ajateenija kongis on ainult pool tennisepalli, pool on kaduma läinud. ajateenija ei tea midagi. kaitseliitlase kongis on kaks ja pool tennisepalli. kaitseliitlane ei tea midagi.

Haige Mõistuse Syndikaat väljas!

osundan Haige Mõistuse Syndikaadi pressiteadet, mis teatab uue uudisteagentuuri synnist.
lugege ka nende uudiseid, syndikaat.blogspot.com

Eesti meediamaastikul toimus maalihe

Täna alustab tööd uudisteagentuur Haige Mõistuse Syndikaat. Selle soliidse, rahvusvahelise haardega meediaasutuse eesmärk, pyydlus ja paleus on edastada inimestele ja massiteabevahenditele õigeaegset, täpset ja tõetruud infot selle ning teistegi maailmade asjadest nii, nagu nad tegelikult on. HMSis töötavad professionaalid mitme maa ja mere päält, kel silma mõnda seletab. Kõik selle räägivad nad ka ilustamata edasi, tuues tarbijani jõhkra elutõe ta bizarsemais ja elulisimais vormes, nagu seda ei tee ykski teine infoallikas. HMS on ainus uudisteagentuur Idamere ja Baltimaade vahel, kes kannab teadmisteallikalt kokku kõik teated loomulikust ja yleloomulikust maailmast ning nendevahelistes pragudes peituvaist vangladimensioonidest.

Ainsa teenusepakkujana kuulub HMSile oma turusegmendis loomulik monopol ja synniõiguse alusel ka liidrikoht. Lyhiajaliseks eesmärgiks on HMS võtnud haarata endale Oliver Kruuda pisikese meediaimpeeriumi turuosa, mööduda lugejate arvult peagi Postimehest, Äripäevast, Maalehest ja Hesarist (kokku) ning saavutada kõrgeim loetavus ymberkaudseis regioonides Iirimaast Pluuto ja Rohanini.

Haige Mõistuse Syndikaat kuulub sajaprotsendiliselt kodumaisele kapitalile.

HMSi struktuuris on veel mõningaid vakantse. Eriti oodatud on korrespondendid, kuid ruumi on ka mõnele regulaarsele kaastöölisele. Kui näed, kuuled, puudutad, haistad või maitsed midagi, mis sinu arvates vääriks õilistamist HMSi kaubamärgiga, ära pelga - tule ja siruta meie kitsale, ent libedale teele oma käsi! Kaastööd ja CVd saada aadressil: hmsyndikaat ätt gmail.com.

hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse

Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.

I must not fear.
Fear is the mind-killer.
Fear is the little-death that brings total obliteration.
I will face my fear.
I will permit it to pass over me and through me.
And when it has gone past I will turn the inner eye to see its path.
Where the fear has gone there will be nothing.
Only I will remain.

BG litaania hirmu vastu

tule haigeid uudiseid kirjutama!

kallis lugeja,

kindlasti oled lugenud minu päevikust uudiseid merekuninga sinistest taksodest, maagiliste illusioonidena töötavatest taksodest, heroiini vedavatest bätmäni nukkudest, ajakatkestusest ja muudest haigetest asjadest, mida tegelikult olemas olla ei tohiks, aga mis sellegipoolest ronivad Vangladimensioonidest kohale ja hakkavad oma tundlaid Sinu meeles liigutama.

kui ka Sind sellised asjad meie või võõra reaalsuse ning meediumidega kokku puutudes tabavad, jaga oma probleemi. me leiame lahenduse: need painajad tuleb yles kirjutada ja blogosfääri laiali paisata, et nad seal vääriliselt paljuneda ning levida ja pahaaimamatuid lugejaid nakatada suudaksid. meie päralt on tulevik. the empires of the future are the empires of the mind, nagu ytles vana seniilne Winston Churchill.

Haige Mõistuse Syndikaat ootab regulaarseid ja produktiivseid kaastöölisi, et iga päeva rikastada roheliste, triibuliste, roosade, oktariinikarva ja teismaailmsete fantoomide, kimääride ja peemotitega. anna endast teda mulle või Oobile.

ei sõjale = lauamängud

Orkuti imedest. näen mina, et on olemas kogukond nimega EI SÕJALE!, hyyumärgiga ja suurte tähtedega. logo peal mingi briti või prantsuse automaatrelv, siuke, millel pystolkäepide on sihtmärgi pool salve. (võib-olla mingi eril33t-FAMAS – vaata pilti –, aga võib ka mõni Pakistani või India raud olla, need teevad kah siukesi.) olen tykk aega neid imestanud, kui olen pildi pealt näinud, kahtlemata on leidlik panna salv kaba koha peale, mis teeb relva yldiselt lyhemaks, sest pikk relv, eriti kui ta kaba ei paindu kokku, on rist ja viletsus seljas ja rinnal kanda, pealegi läheb leegisummuti ja halva õnnega vintraudki mulda ja pori täis. teine lahendus, nagu meie armas Galil demonstreerib, on panna kaba hingede peale, nii et teda saab pöörata ette. teeb relva seljas lyhemakski kui selle ylaloleva.
olen vabariigi kaitsejõududega piisavalt palju ja kaua seotud olnud ja varemgi olen olnud ysna sõjavastane. ytleme, et Šveitsi koolkonnast (ei tea, kas keegi teine seda ka nii nimetab ja see ei puuduta Šveitsi vasakpoolseid ega sealset kommunistlikku parteid või kes tahes neilt Kominternis istus või istub), et kõige tõhusam sõjavastane on selline, kes suudab tõhusalt juhtida tankitõrjejagu ja tunneb tankide nõrkusi, meie kontekstis seega T-72 ja T-90 omi. olen kuulnud piisavalt sõjavastast juttu ohvitseridelt ning lugenud yhelt mõõgateralt kyllalt tihti sinna ruunikirjas kirjutatud Vanema Edda värsse "ekslik on inimene, // kes arvab end elavat igavesti, / kui väldib võitlust; / ei raugaeast leia ta eal // seda rahu, / mis odade antud" (see on Haavamaalist, Odini õpetussõnadest inimestele, Rein Sepa tõlge).
nii et jah, sõtta sattuda ma ei taha. ja ärgu ta tulgu meie õue alla. selle vastu aga annab igasugu asju ette võtta: Soome praegune sõjavägi on Euroopa suurim, rääkis Luttwak, kui pidas loengut vanas Kaitseliidu majas Tartus, mis praegu on koduks peale Tartu maleva
ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele ja Balti Kaitsekolledžile. on minu sygav veendumus, et kui sõjavastast asja ajavad inimesed, kes vastikusest karjuma hakkavad, kui neile automaatrelv puhastada ja õlitada antakse, ei omanda see sõjavastane asi tõsiseltvõetavust. vaadake Reformierakonna plaani kohustuslik ajateenistus kaotada: saavad meedias pidevalt peksa kolonelleitnant Leo Kunnase ja teiste mundrikandjate käest. ei ole tõsiseltvõetavad, ei ole. sõjavastased suudavad vaielda nendega, kellele meeldib arutada M16 ja AK-47 puuduseid-eeliseid, yksnes siis, kui tunnevad sõjandust, taktikat, strateegiat ja geopoliitikat piisavalt hästi, et produtseerida usutavaid ja asjalikke vastuargumente.
nägin yhes maakeelses listis mõni aeg tagasi (umbes sel ajal, kui Hispaania Iraagist omad väed tagasi tõi), kuidas entusiastlik hispaania filoloog fleimis oma sõjavastast asja. kyllap luges hispaania ajakirjandust ja oli kenasti indoktrineeritud. oli halb lugeda argumenti "hispaania sõdurid ju TAPAVAD Iraagis inimesi – ega Eesti sõdurid saa seal midagi muud teha", sest ise olin samal ajal lõpetanud Kunnase "Viivu pikas sõjas", hakka siis niukesele seletama, et põhiliselt patrullivad, põhiline oht on IEDd ehk tee peal lõhkevad konservipurgid või pinnasesse kaevatud lõhkeseadeldised, mis raadio teel aktiveeritakse, kui sõjaväemaastur selleni on jõudnud, et põhiline andmine käib sunniitide ja šiiititde vahel (mille peale too oli juba öelnud, et on neokolonialistlik arvata, et iraaklased ise pole demokraatiaks ega oma riigi oma näo järgi kujundamiseks võimelised), et eestlasi tuntakse parimate jalaväelastena suurelt osalt seetõttu, et nad räägivad kohalike inimestega. isegi kui lähevad nende maju läbi otsima ja paratamatult tõlgi kaudu, aga siiski kohtlevad kohalikke nagu inimesi. ja et eestlased on meisterläbiotsijad, yle normi hoitavate relvade leidjad (norm on yks AK-47 pere kohta enesekaitseks, tänavale ei tohi vist temaga kah minna): "kui eestlased ei leia midagi, siis ei olegi midagi", nagu ytleb ameeriklaste vanasõna. jne.
aga lubatu juurde tagasi. nimetatud EI SÕJALE! kogukonna liikmeks pääseb ainult pärast seda, kui kogukonna administraator on sind heaks kiitnud. põhimõttelise sõjavastasena (olen nõus sõja vastu isegi relva kandma ja olen seda tegelikult ka teinud; märksõna: heidutusefekt, seletus: kui sõja pidamine mõne riigi vastu läheb arvutusi mööda liiga kalliks, on tõenäosem, et poliitikud jätavad selle mõtte teostamise teiseks korraks) andsin avalduse sisse. see rahuldati, nagu arvata oligi. klõpsan mina siis lingile, mis peaks mind kõnealusesse kogukonda viima ja satun kogukonda nimega Board games. seos on huvitav ja kummaline, umbes nagu sõja ja jalgpalli vastastikune asendatavus. tegelikult iseenesestmõistetav. lauamängude vastu pole mul midagi, olen mänginud paar korda "Republic of Rome'i" ja tegelt võiks kunagi "Arkham Horrorit" mängida, mille Udutondi käest hiljuti ostsin. isegi "Riski" vastu pole mul kuigi palju, sest olen teda vähe mänginud, "Troonide mängust" rääkimata. laisa inimese drägun, mille juurde annab iseenesest spontaanselt rolli mängida niikuinii. siiski, sõjavastased polnud järsku hakanud lauamänguaustajateks. kuskil oli lihtsalt vale link sattunud, sest esisõjavastane on yhtlasi esilauamänguarmastaja.
aga jah, elu ongi jabur. teine elu virtuaalsfääris seda jaburam.

Olin sellegi poolest teistest erinev, et see polnud mõni kaunis ja auväärne daam, kes mu südames esimese armastuse leegi süütas, vaid noor tütarlaps, keda ainult paar korda olin juhuslikult näinud. Ma ei teadnud isegi ta nime, seda kelleltki küsida ma ei julgenud. Aga oma unistustes ristisin ta Melisendeks. (Kuidas tulin just sellele nimele?) Kui mul oleksid olnud mu isa vaimu­anded, oleksin talle luuletanud tuliseid armastuslaule. Nüüd leppisin ainult sellega, et kirjutasin ta nime igale poole. Veel praegugi peaks mitmel pool Ateena hertsogi lossi müüridel see nimi seisma ja ma naeratan endamisi sellele mõeldes, kuidas lugejad asjatult püüavad mõista­tada, kes see ihaldatud daam võis olla.
Kirjutasin ta nime ühel õhtul Phaleroni rannas liivale, kui ma istusin seal oma sõbra Mikaeliga.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Lund 1962
ptk I 2, lk 21

(pildil Sarah Bernhardt
kehastamas Tripoli printsessi Mélisande'i
Edmond Rostandi näidendis
"La Princesse Lointaine".
Georges Jules Victor Clairini maal
aastast 1895)

pooled taksod on maagilised illusioonid!

ööuudiseid tootmisjääkide optimaalse ärakasutamise toimkonnalt (TJOÄKT).

POMMUUDIS: pooled taksod on maagilised illusioonid!

iga teine taksojuht petab klienti maagilise illusiooniga. mõnel taksojuhist kogenum suli, kellel yldse autot pole, paneb kliendi ette kujutama, et sõidab taksoga, kuigi tegelikkuses peab pettuse ohver kõndima jala, sõitma jalgratta pakiraamil või lausa suli rikšat lykkama. autosõiduga võrreldes suuremat ajakulu põhjendab osav pettur illusoorse ummikuga, nõudes mõistagi justkui ummikus seistud aja eest ajatariifile vastavalt tasu.

Enn Pant, inimene ja kruiisilaev

rahandusministeeriumi endise kantsleri suurim unistus on saada maailma suurimaks kruiisilaevaks. Pant on juba konsulteerinud suuremate Fjodor Bermani juhitud laevaehitaja BLRT, Stockholmi ylikooli ning TTY tehisintellektiasjatundjate ja rahvusvaheliste eksperimentaalmeditsiini arendajatega ning teatas täna esialgsetest kokkulepetest. Kava kohaselt kantakse Enn Pandi teadvus tema surma hetkel yle ehitatavale hiigellaevale. Pant loodab kliente teenindada vähemalt yhe aastatuhande, kinnitades, et on juba asutanud rahastu, et katta sedavõrd pika kasutusvälba puhul paratamatult suuri kindlustus- ja remondikulusid.

töösead streigivad

töösigade ametiyhing kuulutas välja kahetunnise hoiatusstreigi, nõudes inimlikumaid tingimusi ja paremat sööta. ametiyhing viitas tööhobuste paremale kohtlemisele. samas möönis töösigade ametiyhingu juht , et tööhobuste parem kohtlemine võib olla tingitud edukamast suhtekorraldustööst ning säravate indiviidide tegevuse paremast kajastamisest meedias. "otsustajad võiksid rohkem mõelda võrdsete võimaluste peale," sedastas ta, "eriti kui tegu on pudulojustega."

mis on Madis Malga auaste? riigikaitsepäev reedel Tartu Raekoja platsis

Eesti NATO Ühing esitleb:
riigikaitsepäev Tartus
reedel, 28. septembril
algusega kell 13.30 Raekoja platsil

Seminar-debatt „Muutuv Venemaa ja sellest tulenevad väljakutsed Eesti julgeolekupoliitikale”

Esinevad:
* kindralmajor Ants Laaneots,
* endine kaitseminister Jürgen Ligi
* Riigikogu liige Marko Mihkelson

Kohal on ja esinevad sõjaväe koolid ja organisatsioonid.
Jagatakse sõdurisuppi ja jagatakse A. Le Coqi limonaadi
Sõidavad trikijalgratturid
Jagatakse auhindu
Üritust juhib Madis Malk
Õhtu lõpetab Chalice

Üritus algab kell 13.30 suures telgis ja programm kestab kella 19ni.

Programmis leiavad kõik vanusegrupid huvitavat.

Vaata ka plakatit.

Parimate tervitustega,

Eesti NATO Ühing
www.eata.ee
6 949 333
eata@eata.ee

inimesed, rääkige yksteisega: Tartu rahvamuusikapäev ja Viljandi lõikuspidu yhel päeval?

rahvamuusikapäev ja lõikuspidu ähvardavad tulla yhel ja samal kuupäeval.
jama. avastasin, kui folkkalendrisse yles panin.

(tegelikult peaks seda kohta tunduvalt paremini pidama, näiteks yks venelaste kontsert, mis täna oli, jäi mul hoopis reklaamimata. ja Uue Maailma tänavafestivali tantsuklubi kohta oli mul aimdus, millal ta on, aga täpsemalt järgi ei uurind.)

lõikuspidu tuleb ysna kindlasti tollel kenal kolletamispäevaeelsel nädalavahetusel, 12.–13. porikuud. pärimusmuusika keskus on selle juba kenakesti välja reklaaminud.
rahvamuusikapäeva parasjagu korraldatakse, sain teada Sinimaniseele listi kaudu, kus esinemist kokku lepitakse.

mõlemal yritusel on omad eelised, lõikuspidu on tänavu näiteks ilma võimenduseta, mis on ju ometigi tore. rahvamuusikapäev on tore rahva poolest, kes sinna tulevad. reklaamitud laulutuba tähendab, et kogu Tartu pealt ja laiemaltki rahvas istub ringi ja siis lauldakse vaheldumisi igasugu regilaule, mida rahvas oskab. ja pärast saab tantsida, poole ööni vähemasti.

põhiline häda on see, et lõhestab võimalikku publikut. yhest kyljest mahub Tartusse rohkem rahvast Veski villasse, aga teisest kyljest on karta, et on vähem tantsijaid-lauljaid. Uue Maailma tänavafestivalil yleeile just tundsin, kuidas on tantsida ainsa paarina ja pillimehe järgi, kellele väärilist austust osaks ei lange. mitte et asjad kardetavasti sama hullud oleksid – lihtsalt Viljandi rahvast ei tule Tartusse siis, karta on, et osa Tartu kohalikke ja näiteks Tallinna rahvast läheb Viljandisse, aga pärimusmuusika keskuse inimesed on jälle kurvad, et nii vähe publikut tuli. ja võib olla pisike probleem tantsuks mängijate moosekantidega: äkist väsivad rutem ära kui muidu.

mida teha?

lihtne. kui rahvamuusikapäeva ei lykata edasi, siis:
* kallis lugeja, kes sa tantsuklubi tavalisi tantse tantsida tahad või regilaule ise eest või kaasa laulda, tule Tartusse rahvamuusikapäevale;
* kallis lugeja, kes sa kontserte kuulata ja muusikalist elamust vaikselt nautida tahad ja väljamaiseid helisid kuulda, mine Viljandisse.

aga yldiselt: inimesed, andke oma plaanidest kauem aega ette teada. siis sellist jama ei ole.

libaseid uudiseid, ka mulluseid

Mäevana: euro tuleb siis, kui on syndinud kahepäine vasikas
TAUST: Mäevana oli see tegelane, kes ristisõdade ajal assassiinide väeosad kokku ajas ja neid hašišiga motiveeris; teda olla kinnitamata andmeil nähtud kodumäesydames ka keiser Friedrichi seltskonnas

Venemaa tahab Eestile toro teha
TAUST: IRLi vasallid justkui nõustusid Nord Streamile uurimisloa andma
KOMMENTAAR
A: ainult et vaesest Laarist ei hoolita
B: temast hoolib siiski yks vanatädi, Otto Tiefi tytar

Lihasööja server myygil Selveris
TSITAAT: "söötke talle kärbseid," ytles myygiesindaja

HSaEnQrPlJ

kõige parem oli ikka anarhismus

kogunesid Uue Maailma uulitsas yhe aguli mehed viina võtma. kunagi viiekymnendatel. seltsis olid

* endine punaväelane. päritolult tööline, syndinud napilt 19. aastasaja lõpus, täiskasvanuks saanud tsaariaja viimase hingetõmbe ajal. mõistagi vasakpoolne. suur mees, kaks meetrit täis, ja lai ja tugev peale selle. kui tulid segased ajad, läks Venemaale, et elada ikka tööliste riigis. aastal 1920 tuli ikka tagasi Eesti Vabariiki.
* yks Rebase pataljoni mees ja
* paar laskurkorpuse meest.

vat selline seltskond võttis koos viina. joodi ära pool liitrit viina, liiter viina. kyllap muu jutu seas, põrutab Rebase pataljoni mees rusikaga lauale ja ytleb: "ykskord saab Eesti jälle vabaks!"

laskurkorpuse mehed ei ytle midagi, irvitavad ainult.

ja siis endise punaväelase, suure ja laia mehe palgele ilmub pisar ja ta ytleb leebel moel ja vaiksel häälel: "aga kõige parem oli ikka anarhismus..."

Klõšeiko Jaan eile rääkis,
vead on minu omad,
kes juures oli
või muidu kuulnud on,
parandagu.

Paul-Eerik: ükskord ennemuiste

ükskord ennemuiste
käisid koerakoonlased ringi
ja õgisid kõik mürgised laibad
ükskord ennemuiste
kaugel meretagusel maal
elas kartmatu rüütel
ükskord ennemuiste
laitmatu printsess
ja puhta kristallmäe otsas
lõigati lõhki hundi kõht
ja vanaema ja punamütsike
ja seitse kitsetalle ja kolm
põrsakest tulid välja
ja kui nad pole veel ära elanud
siis nad surevad tänase päevani
ükskord ennemuiste
ükskord ennemuiste
muistemuistemuiste
enneennemuiste

(koori eitederühm
Paul-Eerik Rummo
"Pseudopuses"
1968)

kuidas ma "Marsi kroonikatega" alt läksin ja sain muud, kui tahtsin

niisiis, käisin mina ausa ja korraliku sõltlasena Rahva Raamatu poes, kus kuulu järgi olevat kolme kihelkonna parim valik barbarikeelseid raamatuid. seal ma lõksu jäängi. ostan peale "Fight Clubi" originaali ja Shakespeare'i yhte köitesse koondatud teostekogu (niukesed asjad peavad ju ometi yhel haritud inimesel kodus olema) veel paar lapsepõlvelemmikut ulmekirjanduse hulgast. yks on kõigile teada ja tuntud "Hea uue ilma" originaal, teine Ray Bradbury "Marsi kroonikad".

"Marsi kroonikate" tõlkest meeldis mulle esimesel lugemisel aastaid ja aastaid tagasi kõige rohkem novembrisse 2005 dateeritud "Usher II", mispeale ma Poe'd ennast lugema hakkasin. ja noh, eks need "Marsi kroonikad" tervenisti on kah rohkem novellide ja vinjettide kogu kui romaan. ja siis, paar nädalat pärast toda käiku raamatupoes võtan ma ostetud eksemplari lahti ja hakkan sealt uue Usheri maja lugu otsima. mälu järgi, kus ta umbes olla võiks, proportsioone ja struktuuri ju ometigi mäletan. leian kõiksugu muud punktid, mille järgi Bradbury Marsi ajaloos orienteeruda. loen korralikult yle kolmanda ekspeditsiooni ja teise ekspeditsiooni loo kõigi nende nakkavate ja telepaatiliste psyhhooside ja hallutsinatsioonidega ("Inimesed Maalt", august 1999 & "Kolmas Ekspeditsioon", aprill 2000), nämm. loen radiogrammi "AUSTRALIAN CONTINENT ATOMIZED" jne ("Vaatlejad", november 2005), minu maitsele veidi pateetilist "Miljoniaastast piknikku" (oktoober 2026). aga Usheri maja pole mitte kuskil. kummaline.

see-eest on kuskil juttu kerakujulisest Kristusest, kerakujulisest seepärast, et igal rahval on oma näoga jumalad (kas oli Aristu see, kes arvas, et hobustel on hipomorfsed jumalad?). aga lõppeks tulevat neile seletada, et tegelikult pole vahet, mis kujul jumalapoega näidatakse, ta võtab ikkagi anuma kuju. lugu oli "The Fire Balloons" (november 2002). lugesin loo läbi ja yldse ei tulnud tuttav ette. või noh, mõni tykk tuli tuttav ette, ilmselt motiivikaupa ja ilmselgelt petlikult. ei suutnud ma ennast veenda, et oleksin midagi sarnast lugenud. ja et oleks yldse olnud teine rass marslasi, pealegi selliseid, kes oleks sublimeerunud (tarvitan mõistet nagu Banks oma Kultuuri-sarja hilisemates tykkides, vt "Look to Windward" ja "Excession") – ei, seda pole kyll enne olnud.

siis tekkis mul teooria. nimelt on "Usher II" kogu "Marsi kroonikate" taustal ysna autonoomne. kui teda omal ajal lugesin, ei leidnud – nagu ma mäletan – lõpuni veenvat põhjust, miks see lugu peaks Marsil aset leidma. see lugu yksi sobib kenasti sisse juhatama Bradbury kuulsat romaani "451° Fahrenheiti", kuigi on romaanist vast poeetilisem, "Usher II" hallus on hallituse-, mitte khakikarva nagu "451°" oma. ja mul oli tunne, et olin "Usher II" korra originaalis lugenud, ja mõnest Bradbury novellikogust. (praegu kontrollin: ongi novellina varem ilmunud väljaspool "Marsi kroonikaid" mingis mulle tundmatus ajakirjas, aga see yksi ei tähenda midagi, pealiskaudsel vaatlusel on vaid mõni yksik tykk "Kroonikaid" esimest korda trykivalgust näind romaani sisse traageldatuna, enamik neid on varem ja mujal ilmunud. seegi tunne võib niisiis olla petlik.)

mõnede nõukogudeaegsete paranoiade pärijana – me ju teame, mida kõike on tehtud "Meistri ja Margaritaga", ja mitte ainult nendega – arvasin siis seda, et "Tulest õhupallid" olid nõukogude tsensuurile liiga suur tykk alla kugistada, mispeale nad selle välja sylgasid ja tõlkija või toimetaja või keegi nutikas võttis lihtsalt "Usher II" enam-vähem sama koha peale, et maht ja struktuur klapiks, ja võttis lambist aasta ja kuu. pole kyll päris seesama, aga tore tykk ja puha. ja täitsa kaval trikk peale selle. mul oli lausa hea meel, sest hindan Poe'd vast rohkem kui katoliku teoloogiat, siiski. ja stiilile-tekstuurile panustavat pastišši rohkem kui teoreetilist arutelu. (no vähemalt teatud kellaaegadel, ilmselt neilsamadel, kui satun raamatuid lugema.)

mõni päev hiljem aga vaatasin Vikipeediast järgi ja sain hoopis teise ning tõepärase seletuse: nimelt ongi "Marsi kroonikaid" kolm erisugust väljaannet: ameerika, briti ja hispaania. ameerika oli esimene, mis välja tuli, ja seal olid "Tulest õhupallid" kõige oma Ohio tulevärgi ja Ühendriikide katoliku kiriku ja yldse sealse religioonidiskursusega, nii et igasuguse kreatsionismikisma kõrvale praegugi tore ja hariv lugeda. briti saarte jaoks aga võttis Bradbury selle novelli sealt välja, kuigi see oli väga Marsi-spetsiifiline, ja asendas selle kirjanduslikuma looga, mis puudutab Euroopat rohkem, olgugi et ameeriklasest kirjamehe töödele viidates.

(ja no muidugi, et Poe ameeriklane oli, teeb kogu operatsiooni veel eriti peeneks. ma ei hakka nyyd pikemalt mõtlema selle peale, et Euroopasse tõi Edgar Allanit prantsuse poeet Baudelaire, kes Poe'd tõlkis ja, nagu keski kuskil väitis, tegi ta prantsuskeelsena paremaks kui ta ingliskeelsena oli, sest Baudelaire'il polnud siiski perfektset inglise keele tunnetust ja seega luges stiilivead ja kohmakused veel eriti elegantseteks saltodeks ja pani nad sellistena prantsuse keeles kirja. ega ma ei usu "stiilivea" mõistet yleyldse kah, aga see lugu on lihtsalt huvitav teada.)

ja mul on siis nyyd originaalis ameeriklaste jaoks tehtud väljaanne ja vanemast ajast eestikeelne tõlge, mis on brittide väljaandest tõlgitud. sain muidugi veel teada, et hispaaniakeelses väljaandes on Jorge Luis Borges kogu loole proloogi kirjutanud. taga targemaks, hakka või hispaaniakeelseid kadetsema.

PS. nyyd löön kaardid veel kord segi. lugesin Vikipeedia artikli asjassepuutuvat lõiku yle. nean oma kirjaoskamatust. kõik oli vastupidi. ameeriklased said Usheri maja ja inglased said katoliku misjonärid Marsil. (nii et pool seda kena arutluskäiku ylaltpoolt lendas vasta taevast nagu needsamad õhupallid. sa veriste hurm kyll.) mul on briti väljaanne ameerika pealkirjaga originaalis ja ameerika väljaandest tõlgitud "Mirabilia" raamat. vat sulle pirukat. hakka veel ööse midagi kirjutama.

PPS. nyyd kogu sellele postitusele linke lisades leian veel faktivigu, aga need on tuvastatavad lingitud materjalidesse syvenedes või parema õnnega isegi neid diagonaalis lugedes. ja mis veel: aastal 2005 on tehtud "Marsi kroonikatest" uus väljaanne, kus on sees peaaegu teist samapalju vahepealseid Bradbury Marsi-lugusid.

Pikse palve

Võta, Pikken, härja anname palvusen kate sarve kaan ning nelja sõra kaan, künni pärast, külvi pärast, õle vask, tera vask. Tõuka mujale musta pilve, suure soo, kõrgen kõnnu, laja laane pääle. Simase ilm, mesiõhk meile kündjale, külvajale. Püha Pikken, hoia meie põldu, hüva õle annan ning hüva pää otsan ning hüva terri sisen.

piksepapp suurel ristipäeval
(kahtlustan, et Laugaste dešifreering;
leidsin viiteta ymberkirjutuse yhelt vanalt paberilt;
võib-olla otsin kunagi Kaalepi variandi, mida Tormis tarvitab)

nõianeitsi

Sääl kus laine tasakesi
kohab rannal rahuta
ja kuuvalgus igaveste
paistab öösel yle maa
Sääl kus roosipõõsa vilus
puhkab laisalt mustlane
nõianeitsi noor ja ilus
kingiks sain talt sõrmuse

Võta ytles suud mul andes
armas kallis peiuke
seda armupanti kandes
saad sa suure võimuse
Raha rikkust ta ei anna
au ei kuulsust nime ka
yle lainte sind ei kanna
sõjas sind ei kaitse ta

Ei ta anna sulle võitu
kui sind ryndab vaenlane
ega tee ka sulle sõitu
kylmast põhjast lõunasse
Aga kui kord kurval tunnil
tunned et oled yksinda
siis sind kavaluse sunnil
suudleb neiu armuga

nojah. siin on ta muidugi kah olemas.

nagu kaikaga vasta pead

sain, kui lugesin veli Aare Pilve kirjutatud luuletust, mille Ekspress ära trykkis.

rebimine tööpuuduse vältimiseks

ajalehe toimetus, kell kolmveerand seitse õhtul

A: rohkem tööd ei olegi?
B: kuulge, meil hakkab leht valmis saama? ma alles ju tulin.
C: mul on veel tööd.
A: sa mulle midagi anda ei taha?
B: aga anna mulle midagi! ma võin faili koopia peal teha.
C: võta siis see.
A: ja mulle ei jäägi enam midagi?
B: sa pead ise agressiivsem olema.

Viru tänava plahvatuse põhjustas põrgu

Põrgutuli! Kahetsege pattu, õnnetud!

"Tehniline õnnetus," kommenteeris Põrgu pressiesindaja napisõnaliselt. Keskpäeval võis Viru tänaval näha Põrgu logoga tunkedes väävlihaisulisi töökuradeid.
"Viimnepäev on ligi! Kahetsege pattu!" kommenteeris tundmatuks jääda sooviv tänavajutlustaja.

makro- ja mikromajandus

yks ytleb:
Iirimaa inflatsioon oli 10,1%
teine kurvastab:
järgmisel aastal on õlu kymnendiku võrra kallim :(

enne õhtut on kõik saladused teada

See juhtus siis, kui see kuningas, kõige edevam kõikidest valitsejatest maa peal, oli otsustanud püstitada palee, mis pidi kõik teised paleed maailmas varju jätma, ning kutsus selleks Hispaaniasse ainsa mehe kõikidest meestest, kes seda tahtmist teoks teha oskas, – kuulsa Gob-an-Saori.

Teades kuningaid ja nende sepitsusi, oleks Gobi naine parema meelega näinud, et mees sinna ei lähe. Aga Gob, niisugusest aust meelitatud ja uhkust täis, ei lasknud ennast tagasi hoida. Siis ütles naine talle:

„Kui sa just pead minema, palun ma sind, võta kuulda üht nõuannet: kui sa tähtsa isanda õukonda jõuad, loo kohe head suhted naistega, kes seal elavad, kuni köögitüdrukuni välja, ja sa hakkad sageli saama kasulikke teateid; sest kui sa tead, mida mõtleb köögitüdruk, on sulle ka selge, mida mõtleb tema isand. Öösiti räägib kuningas oma saladustest kuningannale, hommikul räägib kuninganna neist oma kammerneitsile, too kannab need aega viitmata koka kõrvu, ja enne kui õhtu kätte jõuab, on kõik suured saladused teada igale naisele terve miili kaugusel lossist.“

Torupill, haldjad ja hiiglased
Iiri rahvajutte
Tiritamm
Tallinn 2007
"Gobi naine", lk 46

põrgutuli Viru väravas

yks kuuleb: Viru väravate juures käis sillutisekivide vahelt leek välja. Eesti Gaas ytleb, et ei ole gaasitrass. uuritakse, misasi see oli. lõhkekeha ka ei old.

teine seletab: see on põrgutuli, mille sees vana Pontus de la Gardie hing leegitseb! igatseb De la Gardie kaubamaja alla neelata.

kuidas lennukiga puid langetada

nägin jaburat und.

sõitsin kuhugi, ilmselt Frangistani ehk Lääne-Euroopasse. olin juba lennuki peal, kui nägin, et meie lennuki kõrval on teine samasugune. firma oli tundmatu, kaks frangikeelset nime, mille vahel oli &. väikeste tähtedega kirjutatud, mingis äradisainitud plokk-kirjas, millel teravaid servi oli. värvid olid sinine ja valge, kusjuures sinine oli alumine kaks kolmandikku, selle peal oli valgelt see nimi, ylemine pool oli valge.

sain aru, et mul on tollest teisest lennukist midagi vaja. mõtsin, et jooksen ja käin seal teises korra ära, ehk veel jõuab. aga ei jõudnud, tegin ukse lahti ja seal oli õhk, mida mööda lennuk sõitis. seda mööda ikka ei jookse, sain aru.

no läksin siis tagasi oma koha peale. lennuk oli yldiselt tyhi nagu Tartu buss varajastel hommikutundidel või nädala sees, igatahes siis, kui pole myriaadi tudengeid, kes sinna tahvad sõita. istusin taga vasakul. minu päralt oli terve lennuki istmerida ja minu ja eespoolsemate vahel oli paar täitsa vaba ja tyhja rida (igatahes olid mu vanemad kuskil kaugemal ees).

mõne aja pärast kuulsin, et keegi ytleb, et sooja on ainult 10½ kraadi ja et kõva tuul on. lennukis sees. tuli välja, et olin ukse lahti jätt. läksin ja panin kinni. ja magasin edasi, või vähemalt tegin nägu, et magasin, nii et keegi aru ei saaks. keegi tuligi ukse juurde, aga uks oli kinni.

mõni aeg hiljem olin kuidagi sattunud lennuki saba kylge, millest hoidsin kätega kinni. ei tea miks, kyllap vabatahtlikult või niisama. ja mu ema omakorda minu jalast. kummalisel kombel ei olnud seda tunda. pärast leidis ta mingi mugavama asendi, aga väljas tuule käes olime ikkagi. kuskil Eesti kohal, all olid metsad. kuigi kõrgel me ei olnud, sest puid oli näha, ja siis yhte teed metsa vahel, tee peal omakorda automaadi- või kuulipildujatuld. tõenäolisemalt kuulipilduja, sest valang oli pikk. ilmselt ei olnud meie pihta sihitud, sest leek oli horisontaalne ja kaugel.

ja siis võttis lennuk, ilmselt selleks, et inimestel midagi aknast vaadata oleks, kursi allapoole. olime jõe kohal ja vaade oli tõepoolest kena. lendasime umbes 10 meetri kõrgusel, jõgi oli lai ja mõlemal pool teda mets. ja siis sai jõgi otsa ja lendasime puude latvade vahelt.

mõni koht oli kyll kitsas ja siis pööras lennuk ennast diagonaali ja tegi muid trikke. korra nägin, kuidas parem tiib yhe suure männi tyve kriimustas. mitu korda oli tunne, et nyyd võtab kyll tiivaga puu maha. võib-olla võttiski, ega ma kõrvale ei vaadanud, pigem ikka ette.

kõike seda jätkus seni, kuni jõudsime yhe teeristini metsa sees, mille politsei oli kinni pannud. seal jäi lennuk seisma ja rahvas tuli maha. sealt edasi oli koht, kus ma olin seda kuulipildujavalangu leeki näinud. tee oli lai, oma kuuerealine. ristuv tee samamoodi. korralikult asfalteeritud ja puha. ymber ikka kõrge mets, oma 100aastane ikka. ja siis oli tee peal hulk autosid ja kenake rahvahulk. politseiauto või paar oli risti ees, et edasi sõita ei saaks, politseinikke kah. ja umbes poole tee peal ees oli sinine politseilint, see kilest. teadsin, et see oli Soomaa. Kilingi-Nõmme polnud kuigi kaugel.

siis oli seal veel yks allohvitser, vist Kuperjanovi pataljonist. suvises lyhikesevarrukalise särgiga igapäevavormis (mitte laigulises, vaid selles, mida paraadil kantakse: suvine tavavorm 1), aga tal ei olnud õla peal auastmetähist, vaid millegipärast varruka kyljes nagu ameeriklastel. pulk ja selle kohal kaks linnukest. nigu oleks kapralveebel (aga see on ju ometi absurd). jäin mõtlema, mida see tähendab, arvasin, et võiks olla staabiveebel (kuigi rohkem meenutab vist tegelikult ylemveebli õlakut). päriselt olemasolevatest meenutab USA staff sergeant'i õlakut, mis vastab põhimõtteliselt meie seersandile (OR-6). ja tegelikult ka VG tarvitab samasugust auastmetähist, aga ma ei tea, mida ta tähendab. kyllap mõnda seersanti.

meie vaatasime kogu seda rahvakogunemist kahekesi pealt, mõlemad jalgrataste seljas. "ma tean seda kohta kyll," ytles pika habemega Lodjakoja Kalle, tema oli ainus tuttav inime sealkandis, oli kah lennuki peal old. "siin sai yks meie med-jao mees surma." (ja ma siiamaani kahtlen, kas see oli tema kogemus Läänemaa Vabatahtlikust Jäägerkompaniist või Kuperjanovi pataljonist, kyllap ikka Kupist, kus ta tegelikult teeninud pole.)

tegelikult oli asi selles, et need metsad olid täid narkotalusid, seletas keegi teine või seletasin ise, kurjategijate pesasid, ja nyyd oli käimas mingi lahing narkoinimeste ja politsei vahel.

aga kummalisel kombel olime kahe silma vahele jätnud, kuhu meie lennuk sai. sõitsime jalgratastega paremale, sealt tuli meile vastu jalgratta seljas Ringo Ringvee. rahulikult, nigu läheks poodi piima järele. (võis muidugi olla ka see ERMi valvur, kes mul Ringveega segi läks yksvahe.) järeldasin, et Anne Türnpu suvekodu on lähedal. läksime siis vasemale. seal oli koguni kaks parklat, siukest hiigelsuurt. mõlema parkla peal oli lennuk, needsamad kaks. rahvas läks yhe pealt teise peale. pagasit sai kah vedada. Kalle jättis oma jalgratta minu kätte, et minna yhe lennuki peale ja omad asjad sealt kokku korjata.

mis edasi sai, ei oska ma öelda. igatahes tahtsin välja selgitada, kumma lennukiga edasi saab.

emotsionaalne intelligentsus kui uus freudism

sattusin lugema Jüri Alliku kirjatykki Daniel Golemani "Emotsionaalsest intelligentsusest" ja selle tagamaadest. Järgmist lõiku lugedes

Kogu raamatus kasutab Goleman tegelikult vaid ühte ja sama võtet: järjekordne ajalehe politseinurgast võetud sündmus on saanud endale ammendava seletuse, juhul kui õnnestub kokku seada muinasjutt, milles lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi asemel on tegelasteks mandeltuum, ajukoor, adrenaliin või enkefaliin.

tuli mulle pähe mõte, et omal kombel on emotsionaalsuse intelligentsuse ylemlaul nigu uus freudism. miks ma nii arvan?

Fröidi kuulus kresla
(Konstantin Binderi pilt)

esiteks, freudismi tunnen ma põhiliselt Jüri Alliku järelsõna kaudu Sigmund Freudi raamatule "Inimhinge anatoomiast". õigupoolest võtab too järelsõna köites peaaegu samapalju lehekylgi kui Freudi tekst ja õigupoolest ma Freudi teksti ei lugenudki, sest freudism on mulle oma tavalistes ilmumiskujudes ausalt öeldes ebasympaatne, kuid Jüri Allik on ontliku teadlasena mulle alati hea mulje jätnud. liigne on vist öelda, et ma Golemani lugenud pole, see peaks iseenestmõistetav olema.

(õige kyll, Manfred Kets de Vriesi "Liidrit sohval" lugedes sain aimu, et psyhhoanalyysi on uuemal ajal kliinilise psyhholoogiaga ristatud ja tänapäeval on olemas kõvema teadusliku põhjaga psyhhoanalyysi vorme kui Freudi enda ajal. ja kas Freud mitte ei and kuskil igayhele voli psyhhoanalyysi teha?)

aga loen yles need yhised jooned EQ-teooria ja freudismi vahel, mida näen ja paugupealt nimetada mõistan:

* ebakindel põhi: Freudi juhtumeid, mille põhjal ta omad raamatud kokku kirjutas, luges Allik usaldusväärseid allikaid pidi kokku nii vähe, et neid saab kahe käe sõrmedel ja yhe jala varvastel yles lugeda. need on need patsiendid, keda Freud ise ravis. ammusurnud maailmakunsti ja -ajaloo suurkujude psyhhoanalyys on ju tegelikult samasugune literatuur, nagu ylaltsiteeritud lõigus kirjeldatu.

* kirjutavad turu jaoks: Goleman kirjutab põhiliselt turule, kus suurem hulk lugejaid ei tea neuroteadusest ega akadeemilisest psyhholoogiast suurt midagi, nii et neid on kerge lollitada. psyhhoanalyysi suurimad pooldajad elavat kah Ameerika ylikoolides mitte psyhholoogia ega arstiteadusega, vaid pigem inglise kirjandusega tegelevates allyksustes.

* profid ei toeta ja autor on nii edukas suli, et lust vaadata: vt Allikut ja tema viiteaparatuuri. kuid samas on Freud "20. aastasaja mõjukaim sotsiaalteadlane" ja see võib mõnes kohtus olla oluline argument, miks freudistist asjatundjat usutakse ja asjas freudistlikel argumentidel põhinev syydistus võib läbi minna. Golemani titulatuur "internationally renowned author, psychologist, science journalist, and corporate consultant" (Vikipeediast) äratab kah kahtlust, et tegu ongi aferistiga, kes end hästi myya on suut.

olen jah Jüri Alliku zombi ja puudel, aga mis teha. veel yks tsitaat (mina kyll usun, et matemaatikat tuleks eesti koolides paremini ja rohkem õpetada, kui teadmistepõhist tehnoloogiayhiskonda tahetakse ehitada, võetagu eeskuju või Eesti vene koolidest):

Eriti kaitsetu rühm on lapsevanemad, kes satuvad kohe paanikasse, kui kuulevad, et nende lapsed on afektiivselt pimedad ja emotsionaalselt kirjaoskamatud. Pole raske tõestada, et algebra, keemia ja füüsika pole hoopiski kõige tähtsamad ained, mida lapsed peaksid koolis õppima. Kindlasti on ka pedagoogide seas kollaborante, kes on valmis väitma, et tavalise kirjaoskuse kõrval on palju olulisem emotsionaalse kirjaoskuse õpetamine.

piirivalve sai 147 miljoniga kopteri, mille Copterline ostab

AgustaWestland AW139

niisiis: Copterline sai uued omanikud ja ostab varsti uued kopterid (kaks tykki) ja hakkab lendama, kirjutab roosa leht. inglise Vikipeedia ytleb, et samasugust helikoperdist – AgustaWestland AW139 – nagu Copterline osta tahab, tarvitab Eesti piirivalve. siseministeerium ostis piirivalveametile selle lennumasina mullu, aasta lõpus jõudis kohale, räägib see pressiteade, mis siin yhtlasi alla kopeeritud on. 147 miljonit maksis, pluss käibemaks. (arvutage ise.) huvitav, paljuga AgustaWestland erasektorile myyvad?

varem tarvitas piirivalve lennusalk helikoperdist nimega Mi-8, mida toodetakse Moskvas. mullu suvel läks katki ja remonditi pikka aega. (siin on ka pilt.) Postimees nägi vist sedasama Tallinna kohal tänavu veidi pärast jaanipäeva, julgestas Eesti Panga rahavedu. tundub, et rohkem kopterisi piirivalvel pole. õhuväel on Robinson 44.

kysimus: miuke oli see, kes tiirutas pronksiöödel Tallinna kohal? nägin, aga oli pime ja sellest on aega möödas. ei oska arvata, kuigi kaldun arvama, et AW139 või Mi-8. mis sai Copterline'i teisest Sikorsky S-76C+-ist (yks kukkus alla, lugege ka inglise Vikipeedia artiklit selle kohta), tahaks ka teada, aga see jääb ilmselt järgmist korda ootama.

Pressiteade nr 178

Täna, 29. novembril, allkirjastavad siseministeeriumi kantsler Märt Kraft, Bell/Agusta Aerospace Company esindaja Ugo Rossini ja piirivalveameti esindaja Riho Breivel lepingu piirivalvekopteri soetamiseks. Piirivalvekopteri hange on üks suuremaid Schengen Facility programmi vahenditest realiseeritavatest projektidest.

Head ajakirjanikud!

Olete oodatud piirivalvekopteri hankelepingu allkirjastamisele kell 16.00 siseministeeriumisse aadressil Pikk 61, Tallinn. Allkirjastamisel annab firma siseministeeriumile ja piirivalvele üle maketid 2006. aasta lõpus Eestisse saabuvast kopterist.

Siseministeerium kuulutas välja riigihankekonkursi piirivalvele helikopteri soetamiseks 28. juunil 2005. Edukaks kuulutati Bell/Agusta Aerospace Company pakkumine, kelle kopter AB 139 vastas kõige paremini hanke tingimustele.

Helikopteri kogumaksumus on 147 miljonit krooni, millele lisandub käibemaks.

Hangitav piirivalvekopter hakkab patrull-lende teostama kogu Eesti vastutusala piires. Kopteri baas saab olema Tallinnas.

Piirivalve helikopteri soetamine täidab Schengen Facility programmi eesmärki, mille järgi tuleb välispiiridel teostatav valve ja piirikontrolli infrastruktuur viia vastavusse Schengeni õigusruumi nõuetega. Eesti valmistub Schengeni õigusruumiga liituma 2007. aastal.

Katrin Vides

Pressinõunik

kuningadki põlvnesid lihunike hulgast: vapil mõõga asemel verekapp ja nuga

keldi harfi kujutis
11. aastasajast

Jerome oli üliõnnelik, kui ta viimaks võis mängida lihunik Marceli tütre pulmas. Lihunik oli rikas mees ja siin linnas kuulus nende tsunft alati lugupeetumate hulka. Võib-olla oli selle põhjuseks, et kuningadki põlvnesid selle ameti kandjate hulgast — mida nad küll nüüd enam ei tahtnud tunnistada.
See oli pulm nagu heas, rikkas Flandrias, rohke söögi ja joogiga. Polnud puudust ka heast tujust pulmaliste hulgas, nad nõudsid aina kiiremaid tantse ja lõbusamaid laule. Laulu preestrist, kes talumehe äraolekul ennast ta naisega lõbustas, oli David juba kolm korda laulnud. Kui ta kolmandat korda lõpetas, nägi ta, et kaks kaasmoosekanti teda kõrvalt vaatasid ja häbematult irvitasid. Küsimata, kas oli sobiv pulmaliste ees omavahelisi asju õiendada, haaras ta ühe neist kõripidi ja pigistas teda, kuni ta valmis oli rääkima.
Kas ta teab, kus on ta naine? See oli kadunud ja moosekant oli valmis vanduma, et ta oli kadunud ühe pulmalisega.
Nüüd tuli jaole ka Jerome ja kaklus oli paratamatu. Lihunik Marceli pulmalised said etenduse, mida nad kaua võisid mäletada, sest nii palju olid nad harva naernud. Ainult puhtast lõbust ja ülemeelikusest tõusis isegi nende hulgas väike kaklus.

Karl Ristikivi
Rõõmulaul
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966
lk 142–143

Ateena hertsogite vapp
de la Roche'ide ajal 13. aastasajal

Tunnen nüüd, et olen ülekohtune maale ja linnale, kus olen sündinud ja üles kasvanud ja kus mulle kõik see osaks sai, mis üks laps või nooruk võib elult oodata. Olen ülekohtune ka oma tublile vanaisale, kes ei tahtnud elada ülekohtuse kuninga Johni valitsuskepi all, vaid paljude vaprate meeste eeskujul üle mere sõitis paremat õnne otsima. Mul pole mingit õigust talle ette heita, et ta ei sõitnud Pühale Maale uskmatute vastu võitlema, vaid andis oma mõõga Ateena hertsogi teenistusse. Siin teenis ta varsti ühtede lugupidamise ja teiste kadeduse. (Kadedus on umbrohi, mis Ladina keisririigi maades alati lokkas.) Kui neil kadetsejail ei olnud midagi ette heita mu vanaisale, kes oli vapper sõjamees, siis püüdsid nad vähemalt kahtlaseks teha ta päritolu ja väitsid, et ta polnud kuningas Richardi trubaduuri poeg, vaid lihunikusell Normandiast, kelle vapil kandle ja mõõga asemel oleks pidanud olema verekapp ja nuga. Selle laimujutu lükkab ümber asjaolu, et mu isa oli hertsogi õukonna kõige osavam laulik, ja kellelt muult oleks ta võinud oma vaimuanded pärida, kui mitte oma vanaisalt, kelle nime nii tema kui ka mina õigusega ja uhkusega kanname.
Niisiis olen sündinud Ateenas, linnas, mis paganuse ajal oli Rooma järgmine, kui mitte sellega võrdne oma ebajumalate rohkuse poolest. Olen mitmelt poolt kuulnud, et kreeklased neid veelgi salaja kummardavad, aga ma pean seda laimujutuks pidama, sest ma ei ole ise sellest kunagi vähematki märki leidnud. Ateena hertsog kuulus lugupeetud perekonda nimega de la Roche — mis nüüd on kadunud, nagu kaob kõik selle maailma hiilgus.

Karl Ristikivi
Viimne linn
Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1962
lk 15–16